Jean Effel elab Pariisis. Oma vaimulaadi, huumorimeele ja kiindumuste põhjal on ta ehtne pariislane. Tema tunneb ja armastab oma kodulinna. Ta joonistustel saab Pariis elavaks, arhitektuurilised mälestusmärgid muutuvad tummadest tunnistajatest sündmuste kaasosalisteks. Eiffeli torn kord veedab aega väikese pariislase seltsis, ujutades laevukesi Seine'il, kord rebib vihaselt puruks paberilehe Pariisi kokkuleppega. Võiduvärav Etoile'i väljakul viskab välja vihatud ameerika kindral Ridgeway. Linnad ja provintsid muutuvad kunstniku sule või pintsli läbi lõbusateks viinamarjakasvatajateks ja punapõselisteks kangruteks, nad naeratavad meile nagu head tuttavad.

Kunstnik kasutab selleski raamatus oma armastatud meetodit, vastandades piibliteema pidulikku pateetikat inimühiskonna tekkimise ja arenemise tänapäevaste arusaamistega.

Kunstnik kasutab selleski raamatus oma armastatud meetodit, vastandades piibliteema pidulikku pateetikat inimühiskonna tekkimise ja arenemise tänapäevaste arusaamistega.