Püssitule ragin äratas Frédérici järsku unest, ja hoolimata Rosanette'i tungivaist palveist tahtis ta tingimata vaatama minna, mis linnas toimub. Ta läks mööda Champs-Elysées'd selles suunas, kust kostis tulistamine. Saint-Honoré tänava nurgal sattus talle vastu salk tööpluusides mehi, kes hüüdsid: «Mitte siia! Palais-Royali!» Frédéric järgnes neile. Taevamineku kiriku juures oli raudvõre maha murtud. Eemal märkas ta keset tänavat kolme sillutuskivi, mis ilmselt tähendasid barrikaadi algust, seejärel pudelikilde ja raudtraadi puntraid, et tõkestada ratsaväge. Äkki jooksis väikesest põiktänavast välja pikk kahvatu noormees, kelle mustad juuksed lehvisid õlgadel, seljas mingisugune täppidega trikoosärk. Käes hoidis ta pikka soldatipüssi ja jooksis kikivarvul, jalas toatuhvlid, näol kuutõbise ilme, ise väle kui tiiger. Aeg-ajalt kostis püssipauke.

Romaan "Mõtleb ..." pakub humoorikaid vastandusi vaimu ja keha suhetest, vaimsusest ja seksuaalsusest. Peategelased on pärit eri maailmadest: esmapilgul asjalik teadvuseuurija Ralph Messenger tutvustab end juba romaani alguslehekülgedel lootusetu naistekütina, tema uus tähelepanuobjekt, kirjanik Helen Reed aga lõhub humanitaari stereotüüpe. Autor kirjeldab kaasakiskuvalt, kuidas katoliiklikus vaimus kasvatatud, hella süümega peategelanna lõpuks siiski seksuaalsele tõmbele järele annab ning kuidas keha hädad sunnivad hedonistist meespeategelast oma ellusuhtumist ümber hindama.

David Lodge (snd 1935 Londonis) on tuntud eelkõige oma akadeemilisest elust kõnelevate vaimukate romaanide poolest. Varem on temalt eesti keeles ilmunud "Väike maailm", "Ühest kohast teise" ja "Väärt töö".

Autor on kaasaegse inglise kirjanduse üks omapärasemaid kirjanikke, Bookeri kirjandusauhinna laureaat. Tema kolmas romaan "Vete maa" näitab, kuidas inimene on paratamatult seotud oma minevikuga, oma lähedastega ja nende ajalooga, kammitsetud üldisest kultuurist ja selle kihistustest.

Kuuskümmend aastat pärast Teise maailmasõja lõppu naaseb eksiilis elanud Antigone Perifanis Ateenasse. Ta on tulnud matma oma poega Nikitast, keda nägi viimati lapsena. Avanevad vanad haavad ja paljastuvad perekondlikud saladused. See raamat on ühe perekonna lugu läbi Kreeka lähiajaloo, kodusõja ja sõjaväelise diktatuuri aastate, mis mõjutavad selle riigi ja rahva elu tänase päevani. Sofka Zinovieff (1961) sündis Londonis, kuid elab oma kreeklasest abikaasa ja kahe tütrega Kreekas. Isa poolt on ta vene päritolu – tema vanavanemad emigreerusid Peterburist Inglismaale kohe pärast 1917. aasta revolutsiooni Venemaal. Oma vanaemast Sofka Dolgorukist on Sofka Zinovjeff kirjutanud ka raamatu «Punane printsess» (eesti keeles 2010). Käesolev on Sofka Zinovjeffi esimene dokumentaalsete sugemetega ilukirjanduslik romaan. Originaalkeelne pealkiri: The house on Paradise Street