Austria proosakirjaniku ja publitsisti Joseph Rothi (1894-1939) romaan (1932) annab pildi elust Austrias. EsimeseIe maailmasõjale eelnenud aastatel ning vana monarhia lõpust von Trotta suguvõsa kolme põlvkonna kaudu, vaheldumisi tagasipõigetega minevikku.

Käesolev raamat kujutab endast märkmeid ühelt lõbureisilt. Kui tegemist oleks olnud mõne tõsist laadi teadusliku ekspeditsiooni kirjeldusega, oleks antud teos omandanud taolise tõsiduse, taolise põhjalikkuse ja taolise mõjuva ebaselguse, mis on nii omane seda laadi raamatutele, ent samal ajal ometi nii väga köitev.

Doktor Olfert Dapperi mälestuseks, kes nägi 1673. aastal Maine'i metsas metsikut ükssarvikut, ja Robert Nathanile, kes on näinud paari ükssarvikut Los Angeleses. Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi. Ta oli väga vana, kuigi ta seda ise ei teadnud, ning ta ei olnud enam merevahu muretut värvi, vaid pigem kuupaistesel ööl langeva lume värvi. Aga tema silmad olid ikka veel selged ja erksad ning ta liikus ikka veel kergelt nagu vari mereveel.

Romaanis on põimunud kolme orvuks jäänud lapse elukäigud. Etioopia poisi Solomoni ning üksteisest lahutatud Indiast pärit õdede Muna ja Sita lapsepõlv ning elud kulgevad 1970. aastatel omasoodu Addis Abebas, Bombays, Barcelonas ja Kuubal. Täiskasvanutena ristuvad nende teed aga Barcelonas. Mitmete lähimineviku sündmuste taustal hargnevad, tõsielust inspireeritud lood võiksid olla hääletoruks tuhandetele sarnastele. Realistlikud olukirjeldused avavad lugejale maakera eri paigus valitseva lohutu reaalsuse ja ühtlasi tohutu kultuurilise mitmekesisuse. See on jutustus, mis kompab sotsiaalseid ja kultuuripiire; lugu vastupanust, visadusest, unistustest - sellest, mis inimesi ühendab.