Kogumik sisaldab:

• "Dubrovski"
• "Kapteni tütar"
• "Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused" 

"Dubrovski" aluseks on tõestisündinud juhtum, mille Puškini lähem sõber P. Nastšokin talle jutustas. Rikas ja tugev naaber oli kehva valgevene mõisniku Ostrovski paljaks laastanud, ta mõisa ära võtnud ja Ostrovski hakkas röövliks. Kuna altkäemaksude süsteem ja tsaariametnike müüdavus oli sel ajal laialt levinud, siis olid sellised üksteise paljaks laastamised mõisnike vahel üsna sagedased nähtused. Puškin võttis küll aluseks juhtumi Ostrovskiga, kuid tegi loo romantilise faabulaga keerulisemaks ja andis peakangelasele "õilsa röövli" iseloomujooned. Kuid selle, veidi kunstliku kuju seadis autor vene pärisorjuse raamidesse, mille ere kujutamine teeb "Dubrovski" üheks paremaks realistlikuks romaaniks vene kirjanduses üldse.

"Kapteni tütre" aines on võetud Pugatšovi mässu ajajärgust. Mäss puhkes Katariina II ajal, aastal 1773, Uurali kasakate keskel, kust kandus laiali Kaasani ja teistesse naaberkubermangudesse. Mässu põhjuseks oli üldine alama klassi rahulolematus valitsusega, mida oskas kasutada võimude poolt taga otsitav Doni kasakas Pugatšov, kes nimetas end keiser Peeter III-ks.

"Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused" on Aleksandr Puškini viieosaline proosatsükkel, mis ilmus esmakordselt 1831. aastal. Tegemist on Puškini esimese suurema proosateosega, kus ta esineb fiktiivse autorina — Ivan Petrovitš Belkinina — ja esitab jutustused justkui tema kogutud lugudena.

Jutustused "Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused" kogumikus:
– Lask – duellist ja au küsimusest
– Tuisk – saatuslikest juhustest ja armastusest
– Kirstutegija – tumedama tooniga lugu surmast ja pettusest
– Postijaam-ülem – liigutav jutustus isa ja tütre suhetest
– Talutüdruk-preili – identiteedi ja sotsiaalse staatuse mängud

 

Vaimuka satiiri ja musta huumoriga kirjutatud romaan loob äraspidise pildi 1920. aastate Inglismaast, kujutades seda kõige veidrama tüüpidegalerii kaudu. Peategelane, ausameelne noormees Paul Pennyfeather, satub kummalisse kolkakooli, luksuslikesse salongidesse ja vanglatrellide taha. Õnneks kehtib temagi käekäigu kohta ütlus: lõpp hea, kõik hea.

Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.

Austraalia kirjaniku teoses jutustab autor oma lapsepõlvest. Ta pärineb kehvast, ent rõõmsast ja üksmeelsest kodust. See kodu asub maal, ja ümbritsevat loodust kirjeldades tutvustab autor lugejat tolle kauge mandri omapäraga. Väikest alanit tabas lastehalvatus, mille tagajärjel ta jalad kaotasid liikumisvõime. Pärast kauaaegset haiglas viibimist õppis ta käima karkudega. Tugeva tahte ja visa harjutamisega suutis ta ka ujuma õppida ja hiljem koguni ratsutama. Seejuures tuli tal võidelda paljude raskustega, ent need teda ei heidutanud ja ta võitis need mehiselt. Suure soojusega räägib kirjanik oma vanematest, toredatest sõpradest ja headest tuttavatest. Eriti helge mälestus on tal jäänud isast, kes talle alati julgust ja elurõõmu sisendas. Kogu raamatule annab rõõmsa ning päikesepaistelise meeleolu kirjaniku terve, teotahteline ja aktiivne ellusuhtumine.