Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike meist endist. Eesti inimesele on mets oluline paik, seepärast viib ka hulk meie muinasjutte metsa. Folklorist Risto Järv on Eesti Rahvaluule Arhiivi enam kui 10 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu ning need tänapäeva lugejale ümber jutustanud. Raamatus on muinasjutte metsast, metsas käivatest inimestest, seal elutsevatest loomadest ja seal kohatud üleloomulikest olenditest. Varasematel aegadel polnud muinasjutud üksnes lastele mõeldud, seepärast leidub kogumikus selliseidki jutte, mis viivad meid laane sügavamatesse soppidesse, kus juhtub ka mõndagi hirmsat. Lõpuks toob aga tee meid ikka metsast välja.

Uus-Böömimaa. Ameerika. Torm. Must mees leiab ühel ööl valge maha jäetud beebi. Mees võtab tüdruku – kerge nagu tähe – ja otsustab ta koju viia. London. Inglismaa. Pärast börsikrahhi. Leo Kaiser oskab küll raha teha, ent ta ei oska taltsutada seda keevat armukadedust, mida ta oma parima sõbra ja oma naise vastu tunneb. Kas ta vastsündinud laps on üldse tema oma? Uus-Böömimaa. Seitseteist aastat hiljem. Poiss ja tüdruk armuvad, aga kumbki neist ei tea paljutki sellest, kes nad on ja kust tulevad. Jeanette Wintersoni uues versioonis Shakespeare’i „Talvemuinasjutust” on küll tunda originaali kaja, aga lugu ise on täiesti nüüdisaegne. Selles kõrgete panustega mängus, mis võib lõppeda nii tragöödia kui ka andestusega, on tähtis roll Ajal. Varem või hiljem leitakse kaotatu alati üles. „Sel pikal ajal” ilmub Hogarth Shakespeare’i sarjas. Sarja raamatute autoriteks on meie aja tuntud kirjanikud, teiste seas Margaret Atwood, Gillian Flynn, Howard Jacobson, kes on oma romaani aluseks võtnud mõne südamelähedase Shakespeare’i näidendi. „Meil kõigil on mõni talismaniks muutunud tekst, mida endaga kaasas kanname ja mis omakorda meid kaasas kannab. Olen „Talvemuinasjutuga” töötanud erinevate maskeeringute varjus juba palju aastaid,” tutvustab Winterson oma valikut. „Sel pikal ajal“ on sarja esimene raamat.

Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud jaapani päritolu briti kirjaniku Kazuo Ishiguro viies romaan „Kui me olime orvud” paiskab detektiiv Christopher Banksi keset Teise maailmasõja eelõhtul Jaapani vägedest okupeeritud Shanghai karmi reaalsust. Shanghai on ühtlasi Christopher Banksi lapsepõlvelinn, kus jäid kadunuks tema mõlemad vanemad: ema, kes avameelselt kritiseeris brittide laastavat oopiumiäri Hiinas, ja ka isa, kes töötaski muuhulgas just oopiumiäriga tegelevas suurfirmas. 1937. aastal naaseb detektiiv Shanghaisse, et alustada kadunud vanemate otsinguid. Nagu Ishiguro puhul tihtipeale, märkab lugeja üsna pea, et Banks pole kuigi usaldusväärne jutustaja – piirid tema sisemaailmas valitseva kaose ja ümbritseva segaduse vahel kipuvad hajuma. Valusa lõpplahenduseni jõuab peategelane Shanghai põlevates vaestekvartalites, mis sarnanevad pigem painajaliku unenäoga. Ishiguro loomingu üheks läbivaks teemaks on elust välja lõigatud või sügavale maetud saladused, mille toob päevavalgele juhuslik, kuid ometi vältimatu kokkupuude mõne teise elu valupunktidega. Õhustikult meenutab romaan kõigiti turvalist klassikalist kriminaalromaani, lastes samas aimata pinna all varitsevat irooniat ja kõhedust.

Raamat, mida käes hoiad, ei ole lugu lihtsalt arstist ja tema patsientidest. See on lugu arsti ja patsiendi koostööst, mis ulatub diagnoosist palju kaugemale. Loovus ja vastastikune empaatia eemaldavad arsti ja patsiendi vahelised piirid, tuues neid inimestena teineteisele lähemale. Head kolleegid ja doktorid See raamat on kinnitus selle kohta, et lisaks tõenduspõhisele meditsiinile võib häid tulemusi anda loovus, mis läheb tavapärastest ravipiiridest kaugemale. Loovad tegevused aitavad oma elu kingitusena näha. Loe ja kirjuta luuletusi, laula, tantsi, nuta ja naera koos patsiendiga. Need tegevused loovad sidemeid, mille meenutamine toob näole naeratuse siis, kui kooskäidud teekond lõppeb. Headele inimestele, keda olen tundnud, ja neile, kellega tulevikus kohtume Hoiate käes meeldetuletust, et arstki on inimene, kes vajab empaatiat ning mõistmist. Need on kättesaadavad ravimid, mida võite oma arstiga vastastikku jagada. Kuidas seda teha? See raamat annab teile vastused. Mulle oli raamat „Kõige tugevam ravim on armastus“ omamoodi äratundmine selle kohta, et olen sarnaselt raamatu autoriga julgenud oma töös minna loovuse abil tavapärastest piiridest kaugemale. Tänan dr Steven Eisenbergi, kes tuletas mulle taas meelde, kuhu ja kelle juurde ma päriselt kuulun. – Inna Narro-Taimsaare, MA, kliiniline psühholoog, raamatu „Kui aega on jäänud vähe… Psühholoogina elu ja surma piirimail“ autor *** See raamat räägib lihtsalt ja loogiliselt armastuse ja tervise harmoonilisest kooskõlast. Tean omast käest, mida tähendab, kui su elus puudub armastus. Ma ei räägi mitte armastusest kellegi teise, vaid enese vastu. Siis tekivad negatiivsed mõtted, stress ja depressioon, mis omakorda toidavad su sees pesitsevaid haigusi. Ja eriti vähki. See raamat annab hea ettekujutuse, kui suur mõju on armastusel su tervisele. Loe ja armasta iseennast! – Tõnis Milling *** Kui saad vähidiagnoosi või saab selle keegi su lähedane, paiskub kogu elu segamini. Läbima tuleb hakata vähiravi okkalist kadalippu ning tahes-tahtmata seisad silmitsi surmamõtetega. Sa tead, et vähiravi on hüppeliselt arenenud ja et sul on lootust aega juurde saada, remissiooni jõuda või täielikult paraneda – aga sa tead ka, et nii ei pruugi minna. Sa vajad lisaks ravile palju toetust, mõistmist ja kaastunnet. Mitte ainult oma perelt, vaid ka arstidelt. Meie meditsiinisüsteem on üles ehitatud aga nõnda, et arstidel on patsiendiga suhtlemiseks väga vähe aega. Pärast esimest visiiti järgmistel kordadel protseduure tegema tulnud patsiendile saab sageli osaks vaid 5 minutit. Dr Steven Eisenberg peab tohutult oluliseks seda aega leida – ta tunneb siirast huvi inimese, mitte ainult ta haiguse vastu. – Leelo Laurits, toimetaja