Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.

Prantsuse kirjanduse klassiku viimane suurteos, mis põhineb Balzaci kogu varasemal loomingul ja on omakorda kokkuvõtteks tervele "Inimlikule komöödiale".

Ülemöödunud sajandi prantsuse klassiku Alphonse Daudet' kuulsad Tartarini-lood kuuluvad maailmakirjanduse loetavamate teoste hulka. Nad ilmusid ligi kahekümneaastasel ajavahemiul algul kirjanduslike joonealustena ajalehtedes, hiljem iseseisvate raamatutena. Kirjaniku loomingus on Tartarini seiklustel eriline koht. Tema sotsiaalkriitiliste teoste tsüklis on need lustakaks kõrvalhüppeks nagu Balzac'il «Antsakad lood» või Rolland'il «Colas Breugnon». Ometi on nad eht-dodeelikud ja tutvustavad meile suure meistri talenti kogu selle säravas mitmepalgelisuses. Tartarini näol lõi Alphonse Daudet omamoodi rahvusliku koondkuju, kelle algtüüp pärineb küll Provence'i väikekodanluse killast, kuid kelle iseloomujooned - ohjeldamatu kiitlemine, lobisemishimu, enese ülistamine, seikluslust, aga sealjuures ka argus - on sobivad ja kohaldatavad tolleaegse Prantsusmaa kodanluse karikeerimiseks üldse. «Prantsusmaal on igaüks veidi taraskoonlane,» ütleb kirjanik oma teose epigraafis. Kuid ka paljudes teistes rahvastes ja meis endiski pole sugugi nii vähe taraskoonlikku, kui me seda arvame. Seetõttu olgem leebed vapra, võrratu ja õnnetu Tartarini suurte ja väikeste nõrkuste suhtes, enda juures aga püüdkem neid vältida...