Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

Tuntud inglise kirjaniku Graham Greene'i 1940. aastal ilmunud romaan vaatleb hea ja kurja, patu ja patukahetsuse teemasid «viskipreestri» saatuse najal 1930ndate aastate Mehhikos. Käimas oli kiriku tagakiusamine, suur osa preestreid oli tapetud või sunnitud maalt lahkuma. Põgenev peategelane kohtab oma hirmust ja viskist mõjutatud teekonnal mitmesuguseid inimesi: banaanikasvatajat, hambaarsti ja kuus aastat varem kohatud külanaist. Ühtlasi paneb see teekond teda mõtlema vagaduse ja armastuse olemusest ning sellest, milles seisneb tema kui preestri kohus. Paljud kriitikud ja Greene ise on pidanud seda üheks kirjanikuparemaks teoseks.

Nimeka tšehhi kirjaniku Karel Čapeki apokriivade, s.t. mütoloogilistel, piibelikel, ajaloolistel ja kirjanduslikel teemadel kirjutatud filosoofilis-satiiriliste lühijuttude kogu. Tšehhi ajakirjades-ajalehtedes ajavahemikul 1920-1938 ilmunud apokriivad jutustavad ümber vanu, üldtuntud lugusid ootamatute vaatenurkade all, tuues esile paradokse ja anakronisme ning võimendudes kaasaegselt.

Metsikul Šotimaa mägismaastikul hargneb lugu 16aastasest Janetist – alates tema halvaendelisest sünnist kuni enneaegse surmani. Üksildane, omapärane ja intelligentne neiu, kes on oma vanematele üksnes „kehvemat sorti poiss“ ning õdede ja venna silmis veider tüütus, otsib lohutust raamatutest ja loodusest, loomade ja lindude seltsist. Kalvinistliku perekonna moto „Moriens sed invictus“, suremas alistumata, on kohane epitaaf julgele Janetile, kelle vankumatus ja äge vastuseis oma loovuse aeglasele lämmatamisele teeb temast tänapäeva kirjanduse ühe meeldejäävaima kangelanna. Elspeth Barker mängib elegantselt tähendustega, põimib nõtkesse proosasse tabavaid tähelepanekuid ja jutustab loo, mis on nii tumedalt traagiline kui ka aukartustäratavalt kaunis.