Prantsuse 19. sajandi populaarseima naiskirjaniku George Sandi (1804-1876) loomingu kõrgperioodi kuuluv romaan "Consuelo" (1842-1843) annab oma ajaloolise tausta, piiritu fantaasialennu ja peene psühholoogiaga ülevaatliku pildi tolleaegsest romantilisest elutunnetusest. Prantsuse tuntuima naiskirjaniku esimene köide viib lugeja kaheksateistkümnenda sajandi Veneetsiasse. Vaimulikus laulukoolis õpib vaese rändmuusiku tütar, silmapaistmatu hispaanlanna Consuelo, kelle erakordset annet ta õpetaja kadedalt varjab, et päästa seda ilutseva aristokraatliku kunsti võrgust. Kui noor lauljatar lõpuks lavale pääseb, äratab ta ainuline talent vaimustustormi, hiilgav karjäär on käega katsuda. Ent Consuelo on aateline hing, kes ei taha menu eest maksta oma südamepuhtusega ega ohverdada sõltumatust kunstis. Suutmata tema ümber põimunud intriigide sasipundart lahti harutada, põgeneb ta Veneetsiast ning satub Tšehhimaale, saksastunud aadliperekonda, kelle ta oma õilsuse ja tarmukusega elujõuetust tuimusest üles raputab.

Francoise Sagan kirjutas romaani "Kurbus kummaline tunne" koolitüdrukuna ja sai üleöö kuulsaks. Temast vaimustuti ja teda kadestati, teda kui nähtust püüti seletada. Lõpuks jäävad aga ikka raamatud, mis kõnelevad ise enda eest.

Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

«Ta ootab. Ta teab, et te olete siin.» «Olgu ta või kuninganna ise, mind jätab see külmaks. Ma ei soovi teda näha.» «Mina ei viibi teie kohtumise juures.» Nüüd lõõmasid ka juba Sarah´ põsed, olid peaaegu niisama punased kui Charlesi omad. Esimest ja viimast korda elus oli tal tahtmine nõrgema sugupoole ühe liikme juures füüsilist jõudu tarvitada. «Astuge kõrvale.» Kuid Sarah raputas pead. Nüüd ei olnud sõnadest enam abi, nüüd otsustas tahe. Sarah oli üleni pingul, peaaegu traagiline; kuid ometi virvendas ta pilgus midagi kummalist -- midagi oli juhtunud, otsekui muust maailmast oli nende vahele ilmunud vaevaltmärgatav hoovus. Sarah jälgis Charlesi otsekui teadmises, et ta on mehe kimbatusse ajanud, ise veidi hirmununa, ebakindlana, mida teine ette võtab, kuid ometi ilma vaenuta. Just nagu poleks pealispinna taga midagi peale uudishimu: kuidas katse välja kukub. Miski Charlesis värahtas. Ta langetas silmad. Kogu tema raevu taga oli teadmine, et ta naist ikka veel armastab, et see on ainus olend, kelle kaotust ta kunagi unustada ei suudaks. Ta kõnetas kullatud vööpannalt: «Mida peab see kõik tähendama?» «Seda, mida mõni vähem aumehelik isand oleks juba mõni aeg tagasi ära arvanud.» Charles uuris Sarah´ silmi. Oli neis kerge naeratuse helk? Ei, ei saanud olla. ei olnud. Sarah hoidis teda veel viivu oma salapärase pilgu kütkes, siis lahkus ukse juurest ja läks kellanööri juurde kamina kõrval. Charles oli nüüd vaba ja võis minna, kuid ta jälgis naist ega liikunud paigast. «Mida mõni vähem aumehelik isand...» Millise uue jõledusega teda nüüd ähvardati? Keegi teine naine, kes mõistab Sarah´t paremini kui... See meestepõlgus... see maja, kus elavad... ta ei julgenud seda isegi välja öelda. Sarah tõmbas messingnuppu ja tuli siis uuesti Charlesi poole. «Ta tuleb kohe.»