«Ta ootab. Ta teab, et te olete siin.» «Olgu ta või kuninganna ise, mind jätab see külmaks. Ma ei soovi teda näha.» «Mina ei viibi teie kohtumise juures.» Nüüd lõõmasid ka juba Sarah´ põsed, olid peaaegu niisama punased kui Charlesi omad. Esimest ja viimast korda elus oli tal tahtmine nõrgema sugupoole ühe liikme juures füüsilist jõudu tarvitada. «Astuge kõrvale.» Kuid Sarah raputas pead. Nüüd ei olnud sõnadest enam abi, nüüd otsustas tahe. Sarah oli üleni pingul, peaaegu traagiline; kuid ometi virvendas ta pilgus midagi kummalist -- midagi oli juhtunud, otsekui muust maailmast oli nende vahele ilmunud vaevaltmärgatav hoovus. Sarah jälgis Charlesi otsekui teadmises, et ta on mehe kimbatusse ajanud, ise veidi hirmununa, ebakindlana, mida teine ette võtab, kuid ometi ilma vaenuta. Just nagu poleks pealispinna taga midagi peale uudishimu: kuidas katse välja kukub. Miski Charlesis värahtas. Ta langetas silmad. Kogu tema raevu taga oli teadmine, et ta naist ikka veel armastab, et see on ainus olend, kelle kaotust ta kunagi unustada ei suudaks. Ta kõnetas kullatud vööpannalt: «Mida peab see kõik tähendama?» «Seda, mida mõni vähem aumehelik isand oleks juba mõni aeg tagasi ära arvanud.» Charles uuris Sarah´ silmi. Oli neis kerge naeratuse helk? Ei, ei saanud olla. ei olnud. Sarah hoidis teda veel viivu oma salapärase pilgu kütkes, siis lahkus ukse juurest ja läks kellanööri juurde kamina kõrval. Charles oli nüüd vaba ja võis minna, kuid ta jälgis naist ega liikunud paigast. «Mida mõni vähem aumehelik isand...» Millise uue jõledusega teda nüüd ähvardati? Keegi teine naine, kes mõistab Sarah´t paremini kui... See meestepõlgus... see maja, kus elavad... ta ei julgenud seda isegi välja öelda. Sarah tõmbas messingnuppu ja tuli siis uuesti Charlesi poole. «Ta tuleb kohe.»

Kui ma vahel näin uhkustavat oma võitlusosavusega, siis palun ikka meeles pidada, et võitlemine on mu elukutse. Ja nii ma olengi uhke selle üle, et kahel planeedil pole kunagi leidunud suuremat sõjameest kui Heliumi prints John Carter.

"Kohtunikud," lausus ta, " käesoleval juhul ei saagi olla kahesugust otsust. John Carter ei või kauem olla Heliumi printsiks..." ta peatus, "kuid selle asemel olgu ta Barsoomi sõjajumalaks!"

Romaanis on põimunud kolme orvuks jäänud lapse elukäigud. Etioopia poisi Solomoni ning üksteisest lahutatud Indiast pärit õdede Muna ja Sita lapsepõlv ning elud kulgevad 1970. aastatel omasoodu Addis Abebas, Bombays, Barcelonas ja Kuubal. Täiskasvanutena ristuvad nende teed aga Barcelonas. Mitmete lähimineviku sündmuste taustal hargnevad, tõsielust inspireeritud lood võiksid olla hääletoruks tuhandetele sarnastele. Realistlikud olukirjeldused avavad lugejale maakera eri paigus valitseva lohutu reaalsuse ja ühtlasi tohutu kultuurilise mitmekesisuse. See on jutustus, mis kompab sotsiaalseid ja kultuuripiire; lugu vastupanust, visadusest, unistustest - sellest, mis inimesi ühendab.

Prantsuse nüüdiskirjaniku romaan kahest noorest kooliõpetajast, kelle teed ohtuderikkail sõja-aastail Lõuna-Prantsusmaal ristuvad, kataloonia kaunitaridest ja vanast mesinikust, kes läheb kevadele järele.