Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

Oscar Wilde kirjutas raamatu „De Profundis” veidi aega enne Readingi vanglast vabanemist. Selle pika armastuskirja adressaat oli küll lord Alfred Douglas, aga Wilde ei unustanud ka tulevasi põlvi. Ta oli kindel, et lord Alfred hävitab kirja, ning seepärast palus ta Robert Rossil kiri kõigepealt kopeerida ning alles seejärel originaal Bosie’le saata.

Romaan on mõjuvõimas fresko kõigist Vasco Pratolini inimlikest ja kirjanduslikest kogemustest. Teose juhtmotiivile on ettehaaravalt vihjatud juba ta varasemais töödes. «Vaeste armastajate kroonikas» jõuab autor sünteesini, mida võime vaid harva kohata ühe kirjaniku loomingulises arengus.

"Provokaator" on tundlik lugu pereemast, kelle maailm variseb kokku pärast üht islamistide terrorirünnakut Londonis. Naise abikaasa ja neljaaastane poeg saavad surma, kui kuus enesetaputerroristi jalgpallistaadioni publiku seas pommid õhkavad. Leinas ema püüab leida lohutust, kirjutades kirju kuriteo oletatavale süüdlasele – Osama bin Ladenile. Kuid lool on mitu tahku, miks naine end oma pere surmas süüdistama hakkab? Mis rolli mängib selles loos pereema salajane armusuhe? Kes on juhtunu provokaator? "Ma ei ole täiuslik ema, aga ma räägin sulle täiuslikku tõde, sest me räägime südamest südamesse. See on minu lugu."

"Provokaatori" esmatrükk jõudis imelike kokkusattumuste tõttu Briti poelettidele neljapäeval, 7. juulil 2005. aastal. Päeval, mil terroristide pommid plahvatasidki Londoni metroos ja liinibussis. Nii saavutas raamat hetkega tuntuse kogu Inglismaal. Chris Cleave oleks justkui suurt rahvuslikku tragöödiat ette aimanud – see tegi teose ka meediaväljaannete esikaaneuudiseks ja kõhedusttekitavaks ettekuulutuseks.