Tooted

Päiv Dengo luule on laululine, kehaline, keelemänguline ja puudutav. Selles on nii süngust kui helgust ning oskust kehastuda ajas ja ruumis hoopis kellekski teiseks. Sõber tuli põleb pliidi all, nälja korral saab söönuks ka veest ja riisiteradest, kurvastus ja rõõm käivad käsikäes sama päikese all. Päiv Dengo luule on elav tõestus sellest, kuivõrd rikkad on keele ja luule väljendusvahendid ning kuivõrd elav võib inimese kujutlusvõime olla ka siis, kui ta „ei ole sünnist saati vihkugi valgust näinud“.

Veel õige kaugele on jäänud agu,tuul endist viisi ägab saludes...Nad saagu kõik, mis tundub neile nende jagu -me rõõm võib olla hoopis meie valudes. - Kaalu Kirme

Igas erksamaks läinud tajuga olendis on veidi nõida. Enamasti me ei tea, kuhu võiksid ulatuda meie piirid, kuhu avarduda vaim, kui sisemus veidigi korda saaks. Siis oleks väge paljugi teostamiseks. Vägi hoiabki elu liikumas. See on vald, kus igalyhel on oma õpetajad. Ainult Jumal on iseõppija. Mu silmade avaja Uku Masing kirjutas kunagi oma märkmete hulgas: „Milline oleks kultuur: nõidmees ja -naine?“ Seda lugedes taipasin, et olen asja yle omaette juba kaua mõelnud. Sihuke kultuur põhineks osaduslikul tajueksperimendil, mida hoiaks – minu sõnadega – käigus nõidade õrnus. See õrnus on siin ja nyyd saavutatav eelaste armastusele, mille tulevast olemust me praegu ehk ei aimagi. Õrnuse vaimsest plaanist täieneb keha, tekib uusi suhtlemisviise (jõetaoline energiate yhendamine, unenäos koos viibimine, aimamine, mõtete saatmine ja koos mõtlemine, sygava mõistmise toel tehtavad yhised loomingulised leiutused, mis võiksid laieneda tervenisti improviseeritud Eluks, ehitada yles selgemaid maailmu) ja iga kohtumine enda ja teistega toimub avaramal pinnal kui „minad“ või sugupooled. Nagu hulk valguskybemeid liituks tuleks, mis valgustab tundmata või unustatud teeradu. Minu jaoks pole praegu midagi raskemat ja huvitavamat. Need luuletused on rännud, otsingud ja selgitused.

 

Floriani isa on murdvaras. Florian teab, et see on ohtlik amet ja isa võib vangi sattuda, kui ta vahele jääb. 12-aastase Floriani jaoks on elu seni olnud nagu päti ja võmmi mäng. Ühel päeval saab ta aga sõbraks Juliaga, kelle eest perekonna saladusi varjata on juba võimatu

"Jumal avas minus oleva anni, kui olin tunnistanud koguduses, et Jeesus on minu Päästja. Jumal kutsus mind, kui olin jäänud pensionile – Tema tahtis täita seda tühjust ja nii on ta andnud palju sõnumeid (rahvale, Jumala kiituseks, hällilastele, igavikku lahkunute mälestuseks, abiellunutele jne). Valik neist, mida pean vajalikuks igale meist, on väikeses vihikus. Jumal kinnitagu Sind, armas lugeja, seisma lootuses, et parim aeg on ees. Issand on ustav, olgem ka meie. Olge õnnistatud Kristuses."