Väljapaistva norra kirjaniku Johan Borgeni (1902-1979) kõlbelise valiku probleeme käsitleva romaanitriloogia (Väikelord, 1955; Tumedad lätted, 1956; Käes, 1957) esimene raamat. Selle peategelane on keskkodanluse hulgast pärit puberteedieas nooruk, kelle šokeerivas käitumises ilmnevad isiksuse lagunemise esimesed tunnused.

Iiri päritoluga inglise kirjaniku Thomas Mayne Reidi (1818-1883), suure hulga romantiliste seiklusromaanide autori üks silmapaistvamaid teoseid belletriseerib tegelikke ajaloosündmusi Florida poolsaarel 19. sajandi 30-ndail aastail, kirjeldades neid minajutustaja, noore George Randolphi suu läbi. Suure sümpaatiaga kujutab autor väikese seminoli hõimuliidu meeleheitlikku vastupanu kolonisaatorite pealetungile ning nende õiglase võitluse juhti, üllast kangelast Oceolat.

«Mis juhtus, kas see üle-eelmine tüdruk sai närvivapustuse?» «Jah, sest ma ei andnud talle osa.» «Oi. Vaeseke...» «Aga mis tal siis häda oli, et ta ei sobinud?» «Ma ütlen ausalt: ta oli ülbe, jonnakas ja kihlatud.» «Ah soo... siis muidugi.» «Ja see teine?» «Milline?» «See, kes just väljus.» «Kas ta nuttis, kui ta välja tuli?» «Tema, ei, ta ei nutnud... Aga ta nägi halb välja.» «Just-just. Tema ei kõlvanud just selle tõttu. Tal ei olnud peas kõik päris korras.» «Ahah.» «Aga kes see üldse otsustab, kas teie?» «Mitte ainult... Nii mina kui see teine, kes on tulnud mulle seltsiks...» «Ahaa. See on siis Juhus. Mingil moel peab õnne ka olema.»