Armastus on ainus alkeemiline element, mida tunnen. Raamatus kirjeldan nii sõnalisi kui mittesõnalisi vahendeid, kuidas käituda ja mida teha, et mees tunneks end suhtes tõeliselt armastatuna. Kui tahad suhtesse kvalitatiivset muutust tuua, siis saavutad selle kõige tõhusamalt isikliku eeskuju kaudu. Mehel on lihtsam avarduda naiseliku armastuse, empaatia ja õrnuse tunnetamise ning kogemise kaudu. Mees võtab vastu, naudib ja pee¬geldab seda omakorda tagasi enda armsamale.
– Margus Vaher

Naised raamatust:

Lust ja rõõm oli lugeda, nii mahlakalt ja hästi kirjutatud. Lugesin, totakas nägu peas, oli kohti kus naersin südamest ja oli kohti, kus pidin pühkima pisaraid. Meeldis Marguse siiras ausus iseenda suhtes, värvikad näited. Soovituslik (tegelikult pigem kohustuslik) lugemisvara nii meestele kui naistele. Minu jaoks aasta üllataja tiitel kuulub Margusele, aitäh!
– Epp Kärsin

***
Autor on imehästi kirjasõnadesse surunud tragöödia, romantika ja dokumentalistika. Raamat, mida soovitaksin nii oma parimale sõbrannale kui suurimale vaenlasele, sest sellest õpivad kõik – nii mehed kui naised, nii nõiad kui printsessid, nii noored kui vanad! Aitäh, et tood äratundmisrõõmu täis naerupisaraid tüüpilise eestlase nutupisarate sekka.
– Merilin Taimre aka Paljas Porgand

***
Minu kui suhteliselt toimeka ja kuiva kirjandust täis üliõpilase ellu tõi see raamat kõvasti huumorit ja naeru, samastumist ja jällegi vastandumist, samas avastasin ennast salamisi pisaraid pühkimast, lühidalt, täielik emotsionaalne karussell. Aitäh, Margus!
– Brigita Murutar

 

Viktor Pelevini romaani „iPhuck 10” tegevus toimub 21. sajandi teisel poolel. Selle peategelane, algoritm Porfiri Petrovitš, iseloomustab ennast kui oma ajastu tüüpilist vene tehisintellekti. Tema erialaks on kuritegude uurimine, ühteaegu kirjutab ta nendest ka kriminaalromaane, teenides sel moel politseivalitsusele sissetulekut. Romaani teine peategelane on varakas kunstiteadlane Maruha Tsho, kes tegeleb niinimetatud kipsiajastu ehk 21. sajandi esimese veerandi kunsti uurimisega. Kunstituru analüüsimiseks vajab ta abilist ja rendib selleks algoritm Porfiri. „iPhuck 10” on üks seksituru kallimaid armumänguvidinaid ja samas ka Porfiri kõige kuulsama kriminaalromaani pealkiri. Seesinane romaan on sajandialguse politseiproosa tõeline pärl, mis pakub põhjalikku ülevaadet armastuse, kunsti ja ülepea kõige muu arengust mitte eriti kauges tulevikus.

Haruki Murakami „Tantsi, tantsi, tantsi” (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast. Kummalisel eksi­rännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib … kõige ootamatumatel viisidel!

Nimekas pianist Ryder saabub Kesk-Euroopa linna, kus tema hotellituba osutub ta poisipõlve magamistoaks Inglismaal, ning tasapisi hakkab talle meenuma, et portjee tütar ja tütrepoeg on tema naine ja (kasu)poeg. Nii portjee, hotelli juhataja kui ka viimase poeg, nagu ka terve hulk teisi linnakodanikke, ründavad pianisti kõikvõimalike tungivate isiklike palvetega, külastuse ametlikku ajakava talle aga ei näidatagi ning banketile viiakse ta hommikumantlis ja toatuhvlites. Linnas valitseb kriis, sest kultuurielu peamine tugisammas tšellist Christoff, kelle ümber linna kunstieliit oma elu on keerlema pannud, pole nende usaldust õigustanud. Tuleb leida uus iidol ning sellega on mingil salapärasel moel seotud kogu linnarahva õnn ja hea käekäik. Selgub, et linna tuntuim joodik Brodsky on kunagi olnud dirigent ning tema mainet püütakse taastada, hoides teda kainena ning näidates teda linnarahvale auväärt seltskonnas – see üritus peakski tipnema Ryderi esinemisega, kusjuures orkestrit juhatab Brodsky. See Kazuo Ishiguro 1995. aastal ilmunud romaan on kriitikuid ühtaegu vaimustanud ja nörritanud. Kindlasti on see omaette maailm, kus välised olud ja sündmused võivad igapäevaelust päris palju erineda, kuid seda täpsemalt on kaardistatud mõtete ja tunnete unenäolisi maastikke.