"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?

Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?

Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. 

Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul. Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles. Originaali pealkiri Авиатор

1928. a. Nobeli laureaadi, norra kirjaniku Sigrid Undseti (1882-1949) kaks seni eesti keeles avaldamata romaani. «Proua Marta Oulie» on kirjaniku esimene romaan, «Truu abikaasa» (1936) sisuliselt viimane, sest «Madame Dorothea» jäi autoril lõpetamata. Mõlema romaani kandvaks teemaks on armastus ja truudus, peategelaste soov olla ühtaegu truu abikaasa ja iseseisev naine. Kuigi kirjutatud umbes sajand tagasi, mõjuvad romaanides käsitletud teemad hämmastavalt kaasaegsetena. Originaali pealkiri Fru Marta Oulie. Eesti keeles Den trofaste hustru. Eesti keeles