Tooted

K. Mägi "Eesti rahva ajaraamat" ilmus 1. trükina Stockholmis 1979, käesolevas 2. trükis tegi autor mõningaid täiendusi.

Rootsis elava Arvo Mägi (sünd. 1913) "Euroopa rahvaste ajaraamat" esitab kroonika vormis sündmusi ja nähtusi Euroopa ajaloos selle algusest kuni tänapäevani. Ajaloosündmused esinevad kroonikas toimumise järjekorras. Huvipakkuv lugemisvara kõikidele ajaloohuvilistele.

Hukatu pea veeres aganakorvi. Juve tõukas eemale Fandori, lipsas abide vahelt läbi, pistis käe veristesse aganatesse, tõmbas välja pea, silmitses seda hetke… "Missugune õudne eksitus! Fantoom on põgenenud! Fantoom on vabaduses! Ta laskis enda asemel tappa ilmsüütu inimese! Fantoom on elus!"

1978. aastal Läände põgenenud Nõukoguse Liidu luureohvitseri esimene raamat, mis levis kiiresti kogu maailmas. Valdavalt avalikult kättesaadavate materjalide põhjal analüüsib autor Stalini plaane ja tegevust Teise maailmasõja eel ja selle alguses, näidates, kuidas Stalin tõukas osava diplomaatia abil Hitleri sõtta lääneriikidega, lootes niiviisi mõlemaid sõdivaid pooli nõrgestada, et seejärel ise ootamatult Saksamaa vastu sõtta astudes vallutada suur osa Euroopast. Jäälõhkujaks nimetas Stalin Hitlerit, kes pidi oma sõjategevusega Läänes talle vallutusretkeks tee lahti tegema. "Jäälõhkuja" järjena on autorilt ilmunud veel "M-päev" ja "Viimane vabariik", kus ta analüüsis samu probleeme pisut teistsuguse vaatenurga alt. Kaks viimatinimetatud raamatut on eesti keeles kirjastuses "Olion" juba varem ilmunud.

Eestimaa Rüütelkonna viimase peamehe Eduard von Dellingshauseni mälestusteraamat annab huvitava ja põhjaliku ülevaate rüütelkonna ja selle juhtide tegevusest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatut läbiv teema on baltisakslaste võitlus üha tugevneva keskvõimu surve (venestamise) vastu. Selles tugineti eriõigustele, mis olid saadud 1710. aastal, kui Peeter I liitis siinsed alad Venemaaga. 1917. aastal, kui tsaar Nikolai II kukutati, leidsid rüütelkonna juhid, et sellega on nad vabastatud lojaalsuskohustusest ja hakkasid meeleheitlikult otsima võimalust, kuidas ühendada Venemaa Läänemereprovintsid Saksamaaga. Suhtudes eestlastesse, eriti talupoegadesse, küll üldiselt heatahtlikult, kuid olles sügavalt omandanud balti parunite põlise veendumuse, et nemad on kutsutud ja seatud siinset põlisrahvast valitsema ja õpetama, ei suutnud ega tahtnud Ed. v. Dellingshausen möönda, et eestlased suudavad oma rahvusriigi rajada. Bolševike võimuhaaramine Venemaal, 1918. a. revolutsioon Saksamaal ning eestlaste üha tugevnev iseseisvusvõitlus lõpetasid rüütelkonna tegevuse 1918. aastal. Elu lõpuaastad veetis Ed. v. Dellingshausen Saksamaal, tegutses sealsetes baltisakslaste organisatsioonides ja kirjutas memuaare. Illustreeritud arhiivifotodega.

"Oh sa kurat!" vandus komissar. Tahtejõudu pingutades võttis ta ennast kokku ja hakkas tähelepanelikult ringi vaatama, et mõista, mis on lahti. Ja ta pilgule avanes täiesti ebatavaline vaatepilt.

Kuidas suutsid Luftwaffe õhuässad nii edukad olla? Luftwaffe Teise maailmasõja kuulsaimad hävituslendurid olid oma vastastest liitlasvägedes hämmastavalt palju üle; ülekaal oli nii suur, et kui nende lendurite lahingutulemuste kroonika pärast sõda esmakordselt avaldati, ei suudetud uskuda, et need andmed on õiged. Üks õhuäss, kellel oli seljataga sada võidetud õhulahingut, olnuks veel usutav, aga 100 ässa, kellest igaühe teenistuslehel on sada või rohkem võitu, sealjuures kõige teenekamal neist 352?! Ometi jõuti sõjajärgsetes uurimistöödes järeldusele, et sakslased avaldasid teateid oma lendurite poolt allatulistatud lennukitest ainult pärast andmete ranget ja põhjalikku kontrollimist. Luftwaffe pilootide edukuse põhjuste väljaselgitamiseks uurib ajaloolane Mike Spick Natsi-Saksamaa kuulsaimate pilootide vägitegusid, keskendudes üksikute ässade taktikale ja võitlusmeetoditele, uurides lennukite tehniliste omaduste, väljaõppe, kliima, arvnäitajate ja sõjateatri iseärasuste mõju, ning paneb asjaosaliste meenutuste abil lugeja tundma, nagu istuks ta ise lendurikabiinis. See raamat on kindlasti parim võimalik allikas, et teada saada, mil moel Saksa ässad lahingutes selliseid hämmastavaid tulemusi suutsid saavutada.

See oli hanekstõmbamine, millest kunstimaailm võib-olla eales ei toibu... Kõik algas ühest kuulujutust, mis ajas teineteise kõri kallale suursuguseks peetud kaupmehed ja kunstiajaloolased: ainus säilinud maal suure kahekümnenda sajandi maalikunstniku põgusast eksperimendist narkootikumidega, peidetud Euroopa kõrvalisse nurka. Tagaajamine juba käis, olles saamahimus ja kavaluses meeletu... ning nüüd kavatses Peter Usher panuseid kahekordistada. Mis siis, kui oli olemas kaks "kadunud Modiglianit" -- üks neist tuvastamatult täiuslik võltsing? Ja mis siis, kui säravalt nutikas võltsija oli suuteline müüma oma meistriteose Londoni tunnustatuimale kunstikaupmehele... ei sugugi vähem kui miljoni dollari eest? Usher kahetses vaid, et on siis liiga kaugel tundmaks tõeliselt lõbu sellele järgnevast hävingust...

Üle poole miljoni võõrrahvusest vabatahtliku seisid Teise maailmasõja ajal sadade tuhandete saksa vabatahtlike kõrval Saksa sõjaväe, mereväe, lennuväe ja relva-SS ridades ning jagasid oma saksa kamraadidega ränga sõja vaevu ja ohtusid. Skeemide ja fotodega illustreeritud raamat ei ole vabatahtlike üksuste sõjaajalugu. Siin kirjeldab autor vabatahtlikke võitluses. Ta piirdub vaid mõningate markantsete, sõjaliste operatsioonide jaoks otsustava tähtsusega tegudega või esileküündivate tõestustega vabatahtlike võitlusvaimust. Suurte võõrrahvusest väeosade juhatajana oli autoril kõige rohkem võimalusi heita pilk oma sõdurite ellu. Seetõttu on tal ka esimesena kohustus kaasaegsete ees nende heaks välja astuda ning anda nende kohta tunnistusi. Võõrrahvusest vabatahtlike suur hulk, nende lahinguüksuste vaieldamatult vaprad saavutused ning nende meelekindlus sõja viimase tunnini on nii ebatavaline fenomen, et tasub uurida vabatahtlike liikumise vaimset aluspõhja ning näidata nende sõjalisi saavutusi.

Ginny Braun on sattunud kohutavasse olukorda. Mees, kellesse ta esimesest silmapilgust armus, osutus ta poolvennaks. Ginny ei tohi aga tõde avaldada: saladus pole tema oma. Mida küll ette võtta? Kas on olemas väljapääs lootusetuna näivast olukorrast?

"Loomulikult. Hüva, te jõudsite siia, murdsite ukse lahti ja leidsite vaese mr. Ackroydi niisugusena, nagu ta praegu on. Kui kaua ta teie arvates oli surnud olnud, doktor?" "Vähemalt pool tundi -- võib-olla kauem," ütlesin ma. "Te ütlete, et uks oli seestpoolt lukustatud? Kuidas on aknaga?" "Ma ise sulgesin ja riivistasin selle mr. Ackroydi soovil, kui varem siin olin." Inspektor astus akna juurde ja tõmbas kardinad kõrvale. "Noh, nüüd on see igatahes lahti," märkis ta. Tõepoolest, alumine aknaraam oli täies ulatuses üles lükatud. Inspektor võttis taskulambi ja valgustas sellega välimist aknalauda. "Siitkaudu läks ta tõepoolest," märkis ta, "ja tuli ka. Vaadake siia." Tugevajõulise taskulambi valguses oli näha mitut selget jalajälge. Need paistsid olevat jäänud kingadest, mille taldadel oli nupuline kummimuster. Üks eriti selge jälg oli suunatud sissepoole, teine, mis seda veidi kattis, väljapoole. "Päevselge," ütles inspektor. "Kas mingeid väärtasju on puudu?" Geoffrey Raymond raputas pead. "Ei paista olevat. Mr. Ackroyd ei hoidnud selles ruumis kunagi mitte midagi väärtuslikku." Kriminaalžanri klassiku tuntud headuses romaan. Traditsioonilise mõrvauurimisloo raames suudab autor lugeja sootuks uskumatu lahenduse ette asetada.

Vaevalt toibunud ja ikka veel poolteadvuseta olekus tundis Fandor, kuidas talle veeres peale tohutu laine ja kuidas see viis ta nagu õlekõrre hirmsasse kuristikku. Fantoom oli põgenedes õhku lasknud Montmartre’i veehoidla! Raamat sarajast Fantoom Nr. 10

Sanda on saar, kus kohtab imesid ja vikerkaari. Kirsty ja Jeani jaoks, kelle vahel valitseb eriline sõprusside, on see koolivaheaeg nende elu kõige õnnelikum. Kuid Kirstyl ja Jeanil on vähk. Neil läheb vaja kogu oma julgust ja vankumatut usku, et sellest võitu saada. Sandast kaugel, venivate haiglasveedetud päevade rüpes, on nad oma unistuste vikerkaartele lähemal kui kunagi varem...

Nikki Ashton jooksis kõigest jõust, jooksis elu eest. Ta pööras ümber vana kivimaja nurga ja lendas peaga vastu kellegi kõva rinda. Nad said ta kätte! Põgeneda pole enam kusagile…

Rahvas röögib, Stalin aga ei saa oma Kremli korteris uinuda. Ei saa mitte sellepärast, et rahvas röögib, vaid südamevalu tõttu. Valutab südant suurriigi pärast, maailmarevolutsiooni saatuse pärast. Riik ärkab unest. Riik ärkab kuulsusrikkast unest, ülistades saabuvat päeva. Riik on välja puhanud. Ja kogu maailm samuti. Stalin üksi pole sõbagi silmale saanud, mõlgutab mõttekest. Oleks aeg puhkusega mõttejõud taastada, kuid uni ei tule. Kuidas sa uinud? Sinu lähikonnas on mäss. Ta armastab teda! Mis siis? Kas käsud võib siis täitmata jätta? Nii või? Ta armastab teda! Aga kes siis inimesi tapma hakkab? Ta armastab teda. Kui igaüks hakkab kedagi armastama, kes siis maailmarevolutsiooniga tegeleb?

Raamat on suurepärane jutustus Liverpoolis sündinud William Patricku (Adolf Hitleri poolvenna Aloisi järeltulija) järeltulijate otsingutest, kes puhtalt sünnijuhuse tõttu osutus füüreri sugulaseks. Selle raamatu eesmärk ei ole tolle kurikuulsa nime kandjaid tuntuks või kuulsaks teha, see on vaid uurimistöö, mis kirjeldab viimaste Hitlerite hilisemat saatust.

Viktor Suvorovi dokumentaalteos annab üksikasjaliku ülevaate NSV Liidu väejuhi, Nõukogude Liidu marssali, neljakordse Nõukogude Liidu kangelase Georgi Žukovi (1896–1974) sõjaväekarjäärist. Seda sootuks teisest aspektist kui valdav enamik seniseid käsitlusi, tänu millele oldi harjutud temas nägema Teise maailmasõja silmapaistvaimat Nõukogude väejuhti. Toetudes teiste silmapaistvate Nõukogude väejuhtide (I. Konevi, K. Rokossovski, I. Vassilevski jt.) mälestustele ja hinnangutele ning Žukovi enda memuaaride "Meenutusi ja mõtisklusi" venekeelsele väljaandele (1969), ei jäta Viktor Suvorov Žukovi müüdist kivi kivi peale. Legendaarse kangelase asemel vaatab "Võidu varju" lehekülgedelt vastu tuim sõjard, kelle edu alus oli intriigitsemine, jõhkrus, julmus ja hoolimatus oma meeste suhtes. Suurimaid inimkaotusi kandsid Nõukogude väed alati seal, kus mängus oli Žukovi käsi. Eraldi peatub autor Žukovi väiklusel ja ahnusel, mis tuli lausa drastiliselt ilmsiks ajal, kui ta oli Saksamaal asuvate Nõukogude okupatsioonivägede ülemjuhataja.