Taasiseseisvunud Eestis kerkib alatasa küsimus, kas oleme valmis vastu võtma seda, mida avanenud maailm pakub. Rida avastusi alates 20. sajandi teisest poolest on tugevalt kõigutanud nii Charles Darwini kui ka ajaloolaste ja arheoloogide loodud maailmapilti. Giidide ja reisijuhtide teadmised kipuvad jääma möödunud või ülemöödunud sajandisse; on neid, kes ei soovi muutustest midagi teada. Ent just muutuvast maailmast käesolev raamat kõneleb. Kasutades kuulsa rännumehe Marco Polo reisiraamatu sõnu on "Ränduri teejuht ja turisti käsiraamat" kirjutatud neile, "kellel on soov tundma õppida eri inimtõuge ja kaugete maade iseärasusi,... teada saada võõraste maade elust ja kommetest". Ühelt poolt on vaatluse alla võetud riigid ja rahvad, keda meiega seob ühine ajalugu. Siin on meie lähemad ja kaugemad naabrid. Teiselt poolt, – kõik me rändame muutuvas maailmas, – kogu meie elu on rännak. Tule Sinagi reisile, kaugetele ja lähedastele maadele, avardame maailmapilti.

Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest.

"Elu Eestis 2002" on aastaraamat-teatmiku teine väljaanne. Raamatu eesmärk on anda nii sise- kui välisturistidele põhjalik ja adekvaatne pilt Eesti elust. Vaatamis- ja kultuuriväärtuste kõrval antakse kompaktne ülevaade ka Eesti ajaloost, riigist ja majandusest. Teatmik on rikkalikult illustreeritud, selles on üle 1000 foto, kaardi ja graafiku. Aastaraamat-teatmik annab edasi ajaloolist hetkepilti ühiskonnast, mida internet kindlasti pakkuda ei saa. Raamat on abiks Eesti külalistele ja eestlastele endile, kes janunevad informatsiooni järele. Head Eestimaa avastamist!

Vahemere saaga kolmandas raamatus pöörab Lawrence Durrell pilgu Rhodosele. Ta liigub minevikust tänapäeva ja tagasi, et kujutada vaimukalt ja arusaamisega ajalugu ja müüte, mida sealne maastik kehastab, manades lugeja silme ette nii tegelikkuse kui ka väljamõeldisi. Vahemere idaosa suurepäraselt tutvustav "Rhodose Venuse peegeldused" on kirjutatud sama teravmeelselt, õrnalt ja luulelise mõistmisega kui "Prospero saar" ja "Küprose kibedad sidrunid". Ühest 1945. aasta kevadisest pärastlõunast saadik, kui karge tormine meri äratab Durrelli justkui uuesti ellu pärast pikki Kreekast eemal viibitud aastaid, ahmib ta sisse saareelu rõõme, kohtub külaelanikega, töötab ajalehetoimetuses, leiab uusi sõpru ning tühjendab veini- ja mastika-pudeleid, mõtiskledes mineviku, sõja ja oleviku üle. Rhodose võlu kajab tänapäevani, sest Kreeka lumm on vanem kui ajalugu. Lawrence Durrell armastas Vahemerd, selle kultuuri, loodust ja inimesi, suurem osa tema loomingust on seotud Vahemere saarte ja mereäärsete linnadega. 2017. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema "Küprose kibedad sidrunid", möödunud aastal "Prospero saar. Teejuht Korfu maastike ja tavade juurde". Lawrence Durrelli suurteose – Aleksandria kvarteti – kaks viimast raamatut jõuavad samuti käesoleval aastal eesti lugejani.