Mis juhtub, kui su elu ainsa hetkega pahupidi pööratakse? Kui su kaasa või laps sinu enda silme all õhku haihtub? Kas nad võeti taevasse või juhtus midagi muud, mida on veelgi raskem selgitada? Ja kuidas tuleks pärast säärast muserdavat sündmust oma eluga edasi minna? Nende küsimustega seisavad silmitsi elanikud Mapletoni linnakesest, kust kadus ära sadakond inimest.

Käesolev valimik india kirjanike jutustusi tutvustab eesti lugejaile kaheksat india rahvuskirjanduse ja urdu keeles loodud teoseid, tuues muuhulgas välja ka Lõuna-India kirjanike loomingut, mis on meil siiani vähe tuntud.

Kogumikus on esitatud 28 jutustust tänapäeva autoritelt, kellest nelja (H. A. Abbasi, B. Bhattatšarija, I. Džalisi, Jašpali) teoseid on eestikeelses perioodikas varem avaldatud. India kirjanike teoseid, kelle loomingust on ilmunud eesti keeles iseseisvaid raamatuid, ja india kirjanduse klassikute loomingut ei ole kogumikku võetud.

Valiku kronoloogilised piirid haaravad peamiselt Teise maailmasõja järgset loomingut.

Jutustus aastast 1757. “Viimase mohikaanlase” tegevus toimub Seitsmeaastase sõja ajal. Kanadas ja Põhja-Ameerikas võitlevad prantslased ja inglased ülemvõimu pärast. Mitmed indiaanlaste hõimud, keda meelitatakse kingituste ja valede lubadustega, teenivad taplustes mõlema vastaspoole sõnakuulelike käsilastena. Tšingatšguk, Unkas ja Nahksukk kohtuvad keset kõnnumaad kahe naisega, kelle nende indiaanlasest teejuht, salakaval huroon Magua on meelega ära eksitanud, ja satuvad nii ajalooliste sündmuste keerisesse.

«Tule mu kõrvale, tule!» Ja sirutades välja oma käed, mis ihast otsekui pikemaks said, püüdis ta noorukit haarata ja enda juurde tõmmata. See aga põgenes, heites talle ette häbitust. Vihast meeletuna ja kartes, et Oddoul teeb avalikuks häbi, millesse ta oli langenud, otsustas ta siis ise noormehe hukata, et see mitte teda hukatusse ei viiks. Ahastaval häälel, mis terves lossis vastu kajas, karjus ta appi, nagu oleks ta tõepoolest suures hädaohus. Kokkujooksnud toaneitsid nägid noort munka põgenemas ja kuningannat, kes püüdis ennast voodilinadega katta. Kõik üheskoos hakkasid kisendama mõrtsukatööst. Ja kui kära peale kohale rutanud kuningas Brian tuppa astus, nägi ta Glamorgane´i, juuksed sassis ja silmad pisaraist läikimas, kes näitas talle oma rinda, mille ta metsikuis armupiinades oli küüntega katki kraapinud. «Mu isand ja abikaasa,» ütles ta , «te näete vägivalla jälgi, mille ohvriks ma langesin. Alatust ihast aetuna lähenes mulle Oddoul ja tahtis mind väevõimuga võtta.» Neid kaebusi kuuldes ja seda verd nähes andis kuningas metsikus vihas oma valvuritele käsu noor munk kinni võtta ja lossi ees kuninganna silme all elusalt ära põletada. Sellest sündmusest teada saades läks Yverni abt kuninga juurde ja ütles: «Kuningas Brian, sellest näitest ilmneb teile erinevus kristliku naise ja paganliku naise vahel. Rooma Lucretia oli kõige vooruslikum paganlike vürstitaride hulgas; ometi ei olnud tal jõudu, et end kaitsta ühe noore himutseja rünnakute vastu, ja masendatuna oma nõrkusest, langes ta meeleheitesse, kuna aga Glamorgane hullunud ja kõige kardetavamast deemonist vallatud kurjategija kallaletungijale võidukalt vastu pani.»