Mis juhtub, kui su elu ainsa hetkega pahupidi pööratakse? Kui su kaasa või laps sinu enda silme all õhku haihtub? Kas nad võeti taevasse või juhtus midagi muud, mida on veelgi raskem selgitada? Ja kuidas tuleks pärast säärast muserdavat sündmust oma eluga edasi minna? Nende küsimustega seisavad silmitsi elanikud Mapletoni linnakesest, kust kadus ära sadakond inimest.

Jutu kandev osa on 14-aastasel poisil, kelle neegrid röövivad ühes 8-aastase tüdrukuga pantvangideks. Neil õnnestub põgeneda ja koos alustavad nad seiklusrikast teekonda läbi mustade maa. Pärast suuri pingutusi ja hädaohtusid jõuavad nad viimaks vanemate juurde.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.

Romaan “Õde Carrie” on ameerika tuntud kirjaniku Theodore Dreiseri esikteos, mis ilmus sajandite vahetusel ja mille valmis tiraaži ameerika kirjastajad tema “ebamoraalsuse” pärast üle kümne aasta kirjastuse keldrites hoidsid. Romaani peategelaseks on andekas, intelligentne ja sügava seesmise emotsionaalsusega neiu Carrie Meeber, kes tuleb maalt Chicagosse paremat elujärge otsima, hiljem New Yorki satub, seal lavale pääseb ja kuulsaks primadonnaks saab, kuigi tal seesmine rahuldus leidmata jääb. Isiklikus elus ta ei saavuta õnne, kuna mehed, kellega ta end seob, seisavad temast vaimselt madalamal ega suuda mõista ta rikast sisemaailma. Teoses on antud väga mitmepalgeline pilt Ameerika elust ja oludest – alates jõukate kodanlaste kodudest ja lõbustuspaikadest kuni New Yorgi vaestemajadeni ja Brooklynis streikivate trammitöölisteni. Romaan on kirjutatud veenva realistliku jõuga.