Raamat kõneleb eesti nõukogude teatri kujunemisest arengust rohkem kui kahe aastakümne (1940-1965) kestel, jätkates uurimust L. Tormise "Eesti teater 1920-1940" rajajoonelt. Eesti lavakunstnike varematest aegadest pärinevad demokraatlikud mängutraditsioonid ja professionaalne ettevalmistus soodustasid eesti nõukogude lavaloomingu jõudsat arengut. Vaatluse all on üksikute teatrite looming, jälgitud on lavastajate isepära, näitlejate loomelaadi ja rolle, ka kunstnikutööd. Eesti nõukogude teatrit rajanud meistrite eeskuju virgutas järgmise põlvkonna teatritegijate arengut. Raamatu piirdeajaks on kuuekümnendate aastate keskpaik, mil annavad tunda uuenemistendentsid teatris, nagu kogu kunstielus üldisemas mõttes. Illustreeritud fotodega.

Vested heli edastamise ja salvestamise tehnika puhuti uperpallitavast arenguloost on pikitud tõestisündinud ja kurioossete juhtumite üleemeelikute kirjelduste ning vanadest trükistest valitud muhedatooniliste tsitaatidega. Autor viib lugeja kunagiste muusikaautomaatide ja fonograafi vaharulli juurest grammofoni ja magnetofoni kaudu nüüdisaegse digitaalsüsteemis lasergrammofonini.

Raamat on mõeldud helitehnikahuvilistele mõnusaks ajaviitelektüüriks.

Kes oli Märt Laarman? Kunstikriitik, luuletaja, esseist ja tõlkija, raamatutegija, nende väljaandja, graafik ja maalija. Märt Laarmani kui kunstikriitiku mõjusaim periood oli ajavahemik 1929–1935 ja tema 20ndate aastate kirjutistes tuleb esmakordselt Eestis ilmsiks selgelt sõnastatud suhe modernismi moodsasse kunsti. Kõige muu kõrval töötas ta ligi 30 aastat pedagoogina, sellest poolteist kunstiõpetajana, ülejäänud aja aga eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Autodidakt kunstnikuna, autodidakt eesti keele õpetajana, on ta saavutanud ometi väga paljudes valdkondades imetletavaid tulemusi. Käesolev raamat koondabki peaasjalikult Laarmani kahekümnendate-kolmekümnendate aastate kunstialaseid tekste ja arvustusi.

Raamatus “Joonista valgus” jagab varalahkunud armastatud muusik Lea Dali Lion lugejatega oma kogemust alates hetkest, kui tal diagnoositi rinnavähk, selle ravist ja tervenemisprotsessist ning silmiavavaid spirituaalseid taipamisi, mida see periood tema jaoks kaasa tõi. Siin on nii karmi reaalsust kui kaunist sügavat vaimsust. Lea kirjeldab detailselt keemiaraviga seotud vaevusi ja samal ajal toimuvatest vaimseid õppetunde ning kogemusi nähtamatu maailmaga, mida ta nimetab pärismaailmaks.