Tuntud ungari kirjaniku Géza Ottliku (1912–1990) romaan „Kool piiril“ käsitleb ühe Ungari piiri äärse sõjakooli sisemaalima. Lugu esitatakse kahe jutustaja, sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist. Ühe – surnud Medve – mõtted pärinevad käsikirjast, milles ta kirjeldab detailselt kasvandike eluolu ning üritab võimalikult täpselt edasi anda kogu õhustikku. Teine jutustaja on Medve sõber Beebee, kes kommenteerib ja täiendab sõbra käsikirja. Kaks vaatepunkti ja kaks ajatasandit annavad kokku üldpildi. Näeme, kuidas värsked kasvandikud kaotavad piirsituatsioonis järk-järgult oma lapseliku süütuse ja on sunnitud valima: autonoomia, solidaarsus, pugemine või karjainstinkt. Nad õpivad, kuidas pidada vastu vaenulikus maailmas ning kuidas käia säästlikult ringi sõnade ja liigutustega. Romaan käsitleb moraalseid väärtusi ja on piisavalt üldistusjõuline, et pakkuda unustamatut elamust ning mõtlemisainet tänapäeva lugejale. Ungaris on „Kool piiril“ muutunud kultusromaaniks.

"Kellavärgiga apelsinis" maalib Burgess hirmutava kujutluspildi tulevikuühiskonnast, kus vastanduvad peategelane Alex kui üksikisiku vägivalla kehastus ning riiklik, seadustatud vägivald. Alex on teismeline kurjategija, kes paneb oma kambaga toime jõhkraid tegusid. Ta satub vangi, kus kurjust püütakse temast meditsiiniliste manipulatsioonidega välja juurida. Lisaks noorukitekambale demonstreerib Burgess ka täiskasvanute maailma valelikkust, saamahimu ja ideaalitust. Teos lahkab igavest probleemi: kust tuleb kurjus? Kas see sünnib inimese loomusest, kasvatusest või ühiskonnast?

«Ta ootab. Ta teab, et te olete siin.» «Olgu ta või kuninganna ise, mind jätab see külmaks. Ma ei soovi teda näha.» «Mina ei viibi teie kohtumise juures.» Nüüd lõõmasid ka juba Sarah´ põsed, olid peaaegu niisama punased kui Charlesi omad. Esimest ja viimast korda elus oli tal tahtmine nõrgema sugupoole ühe liikme juures füüsilist jõudu tarvitada. «Astuge kõrvale.» Kuid Sarah raputas pead. Nüüd ei olnud sõnadest enam abi, nüüd otsustas tahe. Sarah oli üleni pingul, peaaegu traagiline; kuid ometi virvendas ta pilgus midagi kummalist -- midagi oli juhtunud, otsekui muust maailmast oli nende vahele ilmunud vaevaltmärgatav hoovus. Sarah jälgis Charlesi otsekui teadmises, et ta on mehe kimbatusse ajanud, ise veidi hirmununa, ebakindlana, mida teine ette võtab, kuid ometi ilma vaenuta. Just nagu poleks pealispinna taga midagi peale uudishimu: kuidas katse välja kukub. Miski Charlesis värahtas. Ta langetas silmad. Kogu tema raevu taga oli teadmine, et ta naist ikka veel armastab, et see on ainus olend, kelle kaotust ta kunagi unustada ei suudaks. Ta kõnetas kullatud vööpannalt: «Mida peab see kõik tähendama?» «Seda, mida mõni vähem aumehelik isand oleks juba mõni aeg tagasi ära arvanud.» Charles uuris Sarah´ silmi. Oli neis kerge naeratuse helk? Ei, ei saanud olla. ei olnud. Sarah hoidis teda veel viivu oma salapärase pilgu kütkes, siis lahkus ukse juurest ja läks kellanööri juurde kamina kõrval. Charles oli nüüd vaba ja võis minna, kuid ta jälgis naist ega liikunud paigast. «Mida mõni vähem aumehelik isand...» Millise uue jõledusega teda nüüd ähvardati? Keegi teine naine, kes mõistab Sarah´t paremini kui... See meestepõlgus... see maja, kus elavad... ta ei julgenud seda isegi välja öelda. Sarah tõmbas messingnuppu ja tuli siis uuesti Charlesi poole. «Ta tuleb kohe.»

1928. a. Nobeli laureaadi, norra kirjaniku Sigrid Undseti (1882-1949) kaks seni eesti keeles avaldamata romaani. «Proua Marta Oulie» on kirjaniku esimene romaan, «Truu abikaasa» (1936) sisuliselt viimane, sest «Madame Dorothea» jäi autoril lõpetamata. Mõlema romaani kandvaks teemaks on armastus ja truudus, peategelaste soov olla ühtaegu truu abikaasa ja iseseisev naine. Kuigi kirjutatud umbes sajand tagasi, mõjuvad romaanides käsitletud teemad hämmastavalt kaasaegsetena. Originaali pealkiri Fru Marta Oulie. Eesti keeles Den trofaste hustru. Eesti keeles