Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Silmapaistva tšehhi kirjaniku Karel Caperki poolt kirja pandud neli lühiromaani kujutavad endast kõige lihtsamas, kõige tavalisemana näivas inimeses peituvate inimlike väärtuste sügavat psühholoogilist analüüsi.

Hordubal

Novell jutustab lihtsast talupojast Juraj Hordubalist, kes naaseb pärast mitut tööaastat Ameerikas tagasi oma kodumaale. Ta loodab taasleida perekondliku läheduse, kuid koduste suhtumine temasse on muutunud. Tema naasmine toob kaasa traagilise sündmuste jada.

Meteoor

Noor tundmatu mees satub raskelt vigastatuna haiglasse pärast lennuõnnetust. Ta ei tule teadvusele ning arst, halastajaõde, selgeltnägija jt loovad temast omaenda versiooni, püüdes mõista, kes ta oli.

Tavaline elu

Peategelane, pensionile jäänud raudteelane, püüab kirjutada oma elulugu, olles veendunud, et tal on olnud täiesti tavaline elu. Kuid mida sügavamale ta enda minevikku kaevub, seda rohkem avastab ta endas vastuolusid ja sisemisi muutusi.

Esimene päästesalk

Lugu toimub mägedes, kus päästeekspeditsioon üritab vabastada varingu alla jäänud kaevureid. Erinevatest karakteritest koosnev grupp peab tegema koostööd, ületama hirmud ja vastuolud, et päästa elusid.

On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma. Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on "Inimene ja deemonid" (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks.

«Tule mu kõrvale, tule!» Ja sirutades välja oma käed, mis ihast otsekui pikemaks said, püüdis ta noorukit haarata ja enda juurde tõmmata. See aga põgenes, heites talle ette häbitust. Vihast meeletuna ja kartes, et Oddoul teeb avalikuks häbi, millesse ta oli langenud, otsustas ta siis ise noormehe hukata, et see mitte teda hukatusse ei viiks. Ahastaval häälel, mis terves lossis vastu kajas, karjus ta appi, nagu oleks ta tõepoolest suures hädaohus. Kokkujooksnud toaneitsid nägid noort munka põgenemas ja kuningannat, kes püüdis ennast voodilinadega katta. Kõik üheskoos hakkasid kisendama mõrtsukatööst. Ja kui kära peale kohale rutanud kuningas Brian tuppa astus, nägi ta Glamorgane´i, juuksed sassis ja silmad pisaraist läikimas, kes näitas talle oma rinda, mille ta metsikuis armupiinades oli küüntega katki kraapinud. «Mu isand ja abikaasa,» ütles ta , «te näete vägivalla jälgi, mille ohvriks ma langesin. Alatust ihast aetuna lähenes mulle Oddoul ja tahtis mind väevõimuga võtta.» Neid kaebusi kuuldes ja seda verd nähes andis kuningas metsikus vihas oma valvuritele käsu noor munk kinni võtta ja lossi ees kuninganna silme all elusalt ära põletada. Sellest sündmusest teada saades läks Yverni abt kuninga juurde ja ütles: «Kuningas Brian, sellest näitest ilmneb teile erinevus kristliku naise ja paganliku naise vahel. Rooma Lucretia oli kõige vooruslikum paganlike vürstitaride hulgas; ometi ei olnud tal jõudu, et end kaitsta ühe noore himutseja rünnakute vastu, ja masendatuna oma nõrkusest, langes ta meeleheitesse, kuna aga Glamorgane hullunud ja kõige kardetavamast deemonist vallatud kurjategija kallaletungijale võidukalt vastu pani.»