Peategelase, ajakirjaniku ning noore luuletaja Arvid Falki elusaatust, tööd ja tegemisi ning hingelisi võitlusi jälgides juhib kirjanik meid läbi tolleaegse Stokholmi.Iroonilistes sketšides näitan Strindberg, kui palju on silmakirjalikust kõikjal leidub. Lõpuks otsib Falk pelgupaika boheemlaste seltskonnast, kes kohtuvad regulaarselt «Punase Toa» nime kandvas Stockholmi salongis.

Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.

«Mis juhtus, kas see üle-eelmine tüdruk sai närvivapustuse?» «Jah, sest ma ei andnud talle osa.» «Oi. Vaeseke...» «Aga mis tal siis häda oli, et ta ei sobinud?» «Ma ütlen ausalt: ta oli ülbe, jonnakas ja kihlatud.» «Ah soo... siis muidugi.» «Ja see teine?» «Milline?» «See, kes just väljus.» «Kas ta nuttis, kui ta välja tuli?» «Tema, ei, ta ei nutnud... Aga ta nägi halb välja.» «Just-just. Tema ei kõlvanud just selle tõttu. Tal ei olnud peas kõik päris korras.» «Ahah.» «Aga kes see üldse otsustab, kas teie?» «Mitte ainult... Nii mina kui see teine, kes on tulnud mulle seltsiks...» «Ahaa. See on siis Juhus. Mingil moel peab õnne ka olema.»