Väljapaistva norra kirjaniku Johan Borgeni (1902-1979) kõlbelise valiku probleeme käsitleva romaanitriloogia (Väikelord, 1955; Tumedad lätted, 1956; Käes, 1957) esimene raamat. Selle peategelane on keskkodanluse hulgast pärit puberteedieas nooruk, kelle šokeerivas käitumises ilmnevad isiksuse lagunemise esimesed tunnused.

"Albisseri motiiv" (1974) on tänapäeva šveitsi kirjaniku Adolf Muschgi (sünd. 1934) kriminaalse süžeega psühholoogiline romaan dr. Peter Albisseri kummalise kuriteo ajenditest. Peategelase haiguse füsioloogiliste põhjuste otsingul jõutakse selle tegelike ühiskondlike tekitajateni, elutüdimuse juurest äärmise aktiivsuseni – inimsuse nimel.

Püssitule ragin äratas Frédérici järsku unest, ja hoolimata Rosanette'i tungivaist palveist tahtis ta tingimata vaatama minna, mis linnas toimub. Ta läks mööda Champs-Elysées'd selles suunas, kust kostis tulistamine. Saint-Honoré tänava nurgal sattus talle vastu salk tööpluusides mehi, kes hüüdsid: «Mitte siia! Palais-Royali!» Frédéric järgnes neile. Taevamineku kiriku juures oli raudvõre maha murtud. Eemal märkas ta keset tänavat kolme sillutuskivi, mis ilmselt tähendasid barrikaadi algust, seejärel pudelikilde ja raudtraadi puntraid, et tõkestada ratsaväge. Äkki jooksis väikesest põiktänavast välja pikk kahvatu noormees, kelle mustad juuksed lehvisid õlgadel, seljas mingisugune täppidega trikoosärk. Käes hoidis ta pikka soldatipüssi ja jooksis kikivarvul, jalas toatuhvlid, näol kuutõbise ilme, ise väle kui tiiger. Aeg-ajalt kostis püssipauke.

See on romaan hüljatutest 1960. aastate Pariisis: aeglaselt surevast juudimutist Rosast, kes on endine prostituut ja teenib elatist litsilaste hoidmisega; transvestiit Lolast, kes on kunagine Senegali poksitšempion; vanast üksildasest araabia vaibakaupmehest Hamilist, kelle lahutamatu kaaslane on Victor Hugo „Hüljatud”; ning Momost, kes on üks Rosa litsilastest ja teose minategelane.

Momo jutustus puudutab ühtaegu valusalt ja koomiliselt vananemise traagikat, holokausti mõjusid, prostituutide ja immigrantide trööstitut elu ning püüdu pageda „heaoluühiskonna” sotsiaalhoolekande ja inimestel mitte surra laskva meditsiini eest.

Romain Gary (1914–1980) oli juudi rahvusest prantsuse diplomaat ja kirjanik. Ta on ainus, kes on võitnud maineka Goncourti preemia kahe eri nime all, Romain Garyna romaani „Taevajuured“ (1956) ja Émile Ajarina romaani „Elu alles ees“ (1975) eest. See, et Ajari nime taha peitub Gary, tuli välja alles pärast autori surma.