Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

 

Armastus on ainus alkeemiline element, mida tunnen. Raamatus kirjeldan nii sõnalisi kui mittesõnalisi vahendeid, kuidas käituda ja mida teha, et mees tunneks end suhtes tõeliselt armastatuna. Kui tahad suhtesse kvalitatiivset muutust tuua, siis saavutad selle kõige tõhusamalt isikliku eeskuju kaudu. Mehel on lihtsam avarduda naiseliku armastuse, empaatia ja õrnuse tunnetamise ning kogemise kaudu. Mees võtab vastu, naudib ja pee¬geldab seda omakorda tagasi enda armsamale.
– Margus Vaher

Naised raamatust:

Lust ja rõõm oli lugeda, nii mahlakalt ja hästi kirjutatud. Lugesin, totakas nägu peas, oli kohti kus naersin südamest ja oli kohti, kus pidin pühkima pisaraid. Meeldis Marguse siiras ausus iseenda suhtes, värvikad näited. Soovituslik (tegelikult pigem kohustuslik) lugemisvara nii meestele kui naistele. Minu jaoks aasta üllataja tiitel kuulub Margusele, aitäh!
– Epp Kärsin

***
Autor on imehästi kirjasõnadesse surunud tragöödia, romantika ja dokumentalistika. Raamat, mida soovitaksin nii oma parimale sõbrannale kui suurimale vaenlasele, sest sellest õpivad kõik – nii mehed kui naised, nii nõiad kui printsessid, nii noored kui vanad! Aitäh, et tood äratundmisrõõmu täis naerupisaraid tüüpilise eestlase nutupisarate sekka.
– Merilin Taimre aka Paljas Porgand

***
Minu kui suhteliselt toimeka ja kuiva kirjandust täis üliõpilase ellu tõi see raamat kõvasti huumorit ja naeru, samastumist ja jällegi vastandumist, samas avastasin ennast salamisi pisaraid pühkimast, lühidalt, täielik emotsionaalne karussell. Aitäh, Margus!
– Brigita Murutar

 

Sisukord:
- Aallotari jäljed
- Aallotari hõbekarikas
- Aallotar jutustab orjakaupmehest
- Prints Kanervo jutustab kasest
- Talvemuinasjutt Tuuletukast ja Pilvehabemest
- Knut Pillimees
- Ahti kingitus
- Metsakaru
- Refanut
- Kuidas raudtee seitsmepenikoormasaapad sai
- Tuletikk
- Sipelga käik arsti juurde
- Kaks korda kaks on neli
- Suviküla Syyne
- Turu lossi haldjataat
- Rätsepast, kes Soome- ja Rootsimaa kokku õmbles

See naljakas ja südamlik lugu on esimene Mordecai Richleri Jakob Kaks-Kahest pajatavate raamatute reas. Lastevangla müüride vahel vahtis Jakob Kaks-Kaks, pea kuklas, kardetud vanglaülem Kihvakolli ähvardavasse näkku. Vaene Jakob Kaks-Kaks – kõigest kaks pluss kaks pluss kaks aastat vana, ja juba kardetud lastevangla ülema Kihvakolli küüsis. Millega oli ta nii hirmsa karistuse ära teeninud? Kõige rängema kuritööga – täiskasvanu solvamisega. Jakobi tulevik näib tõesti tume olevat. Kuid ehkki alles väike poiss, pole ta sugugi abitu, ja kui Kurikuulus Kaksik talle appi tuleb, pääseb Laste Võim võidule.