Ameerika kirjanik Ray Bradbury (1920–2012) on eesti lugejale tuntud peamiselt kui romaanide „451° Fahrenheiti“ ja „Marsi kroonikad“ autor. Käesolev teos erineb kirjaniku muust loomingust, kuivõrd tegu on realistliku ja lüürilise koega lapsepõlveromaaniga. Ent rääkides kaheteistaastase Douglas Spauldingi suvest Illinoisi väikelinnas Greentownis, loob autor justkui terve inimelu mudeli ja pöördub seeläbi ikkagi täiskasvanud lugeja poole. Kuldkollane võilillevein on kui kõige ilusa, meeldiva ja elus allesjääva sümbol.

Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

Ulmelis-realistlik romaan tänapäeva Eesti elu ainetel.

Riigikogu valimistel osalenud valimisliitudest kaks kõige tugevamat olid krattide Endised Teel Tulevikku ja tulnukate Säästlik Eluviis. Kratid olid nõukogude ajal direktorite ja punaparunitena silma paistnud oskusega oma taskud kraami täis varastada. Tulnukad olid pärit välismaalt. Kratid olid võimul, tulnukad opositsioonis.
Selgub, et tulnukatel on aparaat, millega inimese sõrmepikkuseks teha saab. Nad on juba hulga inimesi jupistanud. Juppide toidule ja riietele kulub palju vähem kui suurtele ja selles seisnebki säästlik eluviis: kõik vaimse töö tegijad jupistada ja ainult füüsilise töö tegijad jäägu suureks!

1960–1970ndate Moskva kõrgkoolides õppis umbes poolteistsada eestlast erialasid, mida meil õppida ei saanud, ja uuris asju, mida Eestis ei uuritud. Teadusetegemine ongi raamatu üks keskne teema – Nõukogude Liidus ei saanud inimene hakata pankuriks ega ärimeheks, aga sai oma võimeid rakendada teaduses ja kunstis. Rohkete kultuuriallusioonidega tihe ja sädelev, paljuski autobiograafiline romaan teadusest ja teadlastest, teadusemaailma hierarhiast ja intriigidest, konkurentsist, karjerismist ning andekusest.