Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

Mina-vormis romaani tegevus toimub 20. sajandi sõjajärgsel Saksamaal.

Poola nüüdiskirjanik Aleksander Krawczuk viib lugeja oma haaravalt kirjutatud raamatus antiikmaailma, Trooja sõja aegadesse, ning näitab, kuidas ajaloolased Homerose „Iliasest“ lähtudes on sammhaaval jõudnud muistsete sündmuste ja faktide tõeni.

Austraalia kirjaniku teoses jutustab autor oma lapsepõlvest. Ta pärineb kehvast, ent rõõmsast ja üksmeelsest kodust. See kodu asub maal, ja ümbritsevat loodust kirjeldades tutvustab autor lugejat tolle kauge mandri omapäraga. Väikest alanit tabas lastehalvatus, mille tagajärjel ta jalad kaotasid liikumisvõime. Pärast kauaaegset haiglas viibimist õppis ta käima karkudega. Tugeva tahte ja visa harjutamisega suutis ta ka ujuma õppida ja hiljem koguni ratsutama. Seejuures tuli tal võidelda paljude raskustega, ent need teda ei heidutanud ja ta võitis need mehiselt. Suure soojusega räägib kirjanik oma vanematest, toredatest sõpradest ja headest tuttavatest. Eriti helge mälestus on tal jäänud isast, kes talle alati julgust ja elurõõmu sisendas. Kogu raamatule annab rõõmsa ning päikesepaistelise meeleolu kirjaniku terve, teotahteline ja aktiivne ellusuhtumine.