George Orwelli (kodanikunimega Eric Arthur Blair, 1903–1950) romaan „Pariisi ja Londoni heidikud“ ilmus 1933. aastal. Raamat ei leidnud kohe kirjastajate poolehoidu, see lükati mitu korda tagasi, mis pani kirjanikku julgust kaotama. Lõpuks leidis raamat vastuvõtu Gollanczi kirjastuse poolt, tingimusel, et teatud nimed muudetakse ja siivutud sõnad jäetakse välja, samuti tuli ümber teha üks osa. Autor oli nõus kasutama pseudonüümi ja nii saigi temast George Orwell.

 

Jätnud seljataha truudusetu abikaasa Varvara ja Pariisi salongide pealiskaudsed keskustelud, naaseb elus pettunud Fjodor Lavretski oma Venemaa kubermangulinna härrastemajja. Juhuslik kohtumine noorukese Liisaga äratab mehes taas armastuse. Prantsusmaalt saabunud teade Varvara surmast kaotab Liisa ja Fjodori teelt viimasedki takistused ning tulevik näib helge ja võimalusterikas. Ent siis pöörab õela saatuse sõrmenips kõik pea peale … Autori eluajal vaieldamatult populaarseimaks osutunud romaanis kõneleb Ivan Turgenev lüürilises keeles kaotusest, täitumata lootustest ja õnnest, mis kestab üksnes viivu. 

Jutustus aastast 1757. “Viimase mohikaanlase” tegevus toimub Seitsmeaastase sõja ajal. Kanadas ja Põhja-Ameerikas võitlevad prantslased ja inglased ülemvõimu pärast. Mitmed indiaanlaste hõimud, keda meelitatakse kingituste ja valede lubadustega, teenivad taplustes mõlema vastaspoole sõnakuulelike käsilastena. Tšingatšguk, Unkas ja Nahksukk kohtuvad keset kõnnumaad kahe naisega, kelle nende indiaanlasest teejuht, salakaval huroon Magua on meelega ära eksitanud, ja satuvad nii ajalooliste sündmuste keerisesse.

Inimene peab oma teod lunastama, nende eest ei saa põgeneda. Noored, Üksikud naised on täis igatsust, julged ja illusioonideta, erootikas rahuldamata. Nad peavad erootikat millekski, mis puudutab niisama palju hinge kui kehagi. Nad kannavad endas igatsust, et neid haaraks suur armastus, kuid lootusetuses lepivad nad sageli selle vastuhelgiga.