Adrienne Thomas on üks neid loendamatuid autoreid, kelle loominguande äratajaks oli maailmasõda. Sünnilt lotringlanna, järelikult maalt, kus käis lakkamatu võitlus sümpaatiate pärast kahe isamaa vahel, kannab ta loomingut esialgu nooruslik isamaa-armastus. Kui Saksas 1927. a. välja kuulutatakse mitu suuremat sõjaromaanide auhinda, äratab mitmes žüriis tähelepanu romaan «Sõdur Katrin». Suureks üllatuseks oli žüriile, kui I auhinnaga kroonitud teose autoriks osutus noor, 20-aastane neiu, kuna romaani tihe kompositsioon ja mehine käsitlusviis teose loojana lasksid oletada sules vilunud meeskirjanikku.

Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.

Romaan “Õde Carrie” on ameerika tuntud kirjaniku Theodore Dreiseri esikteos, mis ilmus sajandite vahetusel ja mille valmis tiraaži ameerika kirjastajad tema “ebamoraalsuse” pärast üle kümne aasta kirjastuse keldrites hoidsid. Romaani peategelaseks on andekas, intelligentne ja sügava seesmise emotsionaalsusega neiu Carrie Meeber, kes tuleb maalt Chicagosse paremat elujärge otsima, hiljem New Yorki satub, seal lavale pääseb ja kuulsaks primadonnaks saab, kuigi tal seesmine rahuldus leidmata jääb. Isiklikus elus ta ei saavuta õnne, kuna mehed, kellega ta end seob, seisavad temast vaimselt madalamal ega suuda mõista ta rikast sisemaailma. Teoses on antud väga mitmepalgeline pilt Ameerika elust ja oludest – alates jõukate kodanlaste kodudest ja lõbustuspaikadest kuni New Yorgi vaestemajadeni ja Brooklynis streikivate trammitöölisteni. Romaan on kirjutatud veenva realistliku jõuga.

Taani kirjandusklassiku Johannes V. Jenseni (1873-1950) peateos, romaanitsükkel "Pikk teekond" (1908-1922) annab monumentaalse ja panoraamse pildi Euroopa tsivilisatsiooni poolt läbikäidud varasemast arenguteest. Autori põhiteesiks on Põhjala inimesele loomuldasa omane uue loomise tahe ja avastuskihk, mis sunnib teda aina liikvele. Käesolevas köites on esindatud tsükli kolm esimest romaani, mille teemaderingi kuuluvad tule taltsutamine meie ürgsete esivanemate poolt ja esimeste uskumuste teke, suure jääaja saabumine ja võitlus oma eksistentsi eest nondes karmides tingimustes ning Jüütimaa esimeste asukate sisseelamine oma kõledal maal, silmitsi tundmatu merise veelagedaga.