Noor jurist ja ajakirjanik Konstantin Päts astub 20. sajandi alguses Eesti ajaloo rambivalgusse. Temast saab mitmekordne peaminister, riigivanem ja lõpuks Eesti Vabariigi esimene president. Pätsi riigimehekarjäär lõpeb koos iseseisva Eesti hävinguga. Järgnevad vangistus, küüditamine ning pikad kannatuseaastad Venemaal. Miks Soome demokraatia jäi püsima, aga Eesti oma lämmatati? Milline oli Konstantin Pätsi osa riigi loomisel ja kui palju vastutab ta selle kadumise eest?

See raamat räägib ühe sõduri sõjameheteest Teises maailmasõjas. Siin kirjapandu on lugu ühe põlvkonna noortest, kel tuli sageli seista valiku ees, millist teed pidi minna. Aga ka sellest, millised olid takistused õige tee valiku tegemisel. Kord läbi käidud tee kirjapanemine on üks võimalus vestelda iseenda ja nendega, kellega koos seda teed on tulnud käia. Vaino Kallase mälestused avavad tõetruu pildi eesti lennuväepoiste lahinguteedest ja edasisest saatusest.

Trükitud 1940. aastal ilmunud kirjastuse "Loodus" väljaande järgi, autori eessõna ja viimane peatükk tõlgitud 1992. aastal Panther Granada Publishing väljaande "The Story of San Michele" järgi. Axel Munthe sündis 1857. aastal Rootsis. Ta õppis Pariisis ja oma varase küpsuse tõttu sai temast arst juba ebatavaliselt noorelt ning oma erilise kontakti tõttu inimeste ja loomadega saavutas ta varsti ka rahvusvahelise kuulsuse. Tal olid sõprussidemed Euroopa kuningakodadega ja enamike tuntud kaasaegsete kirjandus- ja ühiskonnategelaste ning ajaloolastega. Vene tsaar Nikolai II ja tsarinna Aleksandra palusid teda hoolitseda oma poja eest, nende teine valik langes Rasputinile. Samal ajal pühendas Munthe end Capri saarel asuva Tiberiuse San Michele villa varemeist ülesehitamisele. Tüüfuse- ja koolerataudi ning maaväringu ajal Lõuna-Itaalias töötas ta jõudu säästmata vaeste inimeste heaks, kellele kuulus tema suurim poolehoid. Pärast "San Michele raamatu" ilmumist oli ta tänavail pidevalt ümbritsetud jumaldavaist fännidest. Ta suri 1949. aastal, temast oli saanud elav legend. "San Michele raamat" on osa sellest legendist.

Inglise kirjanik ja ajaloolane Helen Rappaport tutvustab lugejale põnevat küsimust, mis on juba sadakond aastat ajaloo- ja poliitikahuvilistele palju peamurdmist põhjustanud: miks ei õnnestunud tsiviliseeritud maailmal päästa Vene viimast keisriperekonda bolševike haardest, mis viis lõpuks Romanovite julma mõrvamiseni 1918. aasta juulis Jekaterinburgis. Raamatus kirjeldatakse põimuvate ja põrkuvate taotluste ning soovide rägastikku, mille tulemusel sündmused fataalse järjekindlusega õnnetu lõpplahenduse suunas arenesid, ilma et oleks võimalik üheselt osutada inimesele või inimestele, keda selles süüdistada. Süü, kui sellest üldse rääkida, jaotub väga paljude vahel. Oma osa on ohvritelgi, välja arvatud lapsed, kelle surm rõhub tuhandeid südametunnistusi tänini. Rohkete ajalooliste üksikasjade koostoimes avaneb lugeja ees peaaegu panoraamne pilt murdelisel ajalooperioodil tegutsevate inimeste võimaluste piiridest. Pealtnäha lihtsad otsused ja teod osutuvad lähemal vaatlusel võimatuiks või utoopilisteks, suurt võimu omavad inimesed aga on arvukate asjaoludega käsist-jalust seotud, mis jätab neile oma tahtmise elluviimiseks vähe võimalusi, kui üldse.