Väljapaistva norra kirjaniku Johan Borgeni (1902-1979) kõlbelise valiku probleeme käsitleva romaanitriloogia (Väikelord, 1955; Tumedad lätted, 1956; Käes, 1957) esimene raamat. Selle peategelane on keskkodanluse hulgast pärit puberteedieas nooruk, kelle šokeerivas käitumises ilmnevad isiksuse lagunemise esimesed tunnused.

„Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?

Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Autor on kaasaegse inglise kirjanduse üks omapärasemaid kirjanikke, Bookeri kirjandusauhinna laureaat. Tema kolmas romaan "Vete maa" näitab, kuidas inimene on paratamatult seotud oma minevikuga, oma lähedastega ja nende ajalooga, kammitsetud üldisest kultuurist ja selle kihistustest.

Taani kirjandusklassiku Johannes V. Jenseni (1873-1950) peateos, romaanitsükkel "Pikk teekond" (1908-1922) annab monumentaalse ja panoraamse pildi Euroopa tsivilisatsiooni poolt läbikäidud varasemast arenguteest. Autori põhiteesiks on Põhjala inimesele loomuldasa omane uue loomise tahe ja avastuskihk, mis sunnib teda aina liikvele. Käesolevas köites on esindatud tsükli kolm esimest romaani, mille teemaderingi kuuluvad tule taltsutamine meie ürgsete esivanemate poolt ja esimeste uskumuste teke, suure jääaja saabumine ja võitlus oma eksistentsi eest nondes karmides tingimustes ning Jüütimaa esimeste asukate sisseelamine oma kõledal maal, silmitsi tundmatu merise veelagedaga.