Gide´i romaan «Valerahategijad» (1926) lahkab silmakirjalikkust ja enesepettusi. Peategelane Édouard peab päevikut, soovides kirjutada romaani tegelikkuse olemusest. Teine autor – ehk pseudoautor, sekkuv minategelane – kommenteerib toimuvat. Édouard armub oma nõosse Oliver Molinier´sse. Nende lugu näitab Gide´i arusaama konstruktiivsest homosuhtest. Paljud teemad koonduvad kompleksseks tervikuks, nii et tulemuseks pole üksnes romaan kirjutavast kirjanikust, kes kirjutab romaani kirjanikust, kes omakorda kirjutab romaani rahavõltsimisest. Valerahategijate kamba intriigid sümboliseerivad võltskaraktereid, millega inimesed end maskeerivad. Prantsuse kirjanik André Gide (1869–1951) oli ühtaegu tuntud moralist ja humanist, kelle teosed kajastavad suuresti tema enda elu. Aktiivse ühiskonnategelase ja intellektuaalina oli Gide lähedastes sõprussidemetes Oscar Wilde´iga ning eeskujuks noorele Albert Camus´le ja Jean-Paul Sartre´ile. André Gide´ile omistati 1947. aasta Nobeli kirjanduspreemia.

Prantsuse kirjanduse klassiku viimane suurteos, mis põhineb Balzaci kogu varasemal loomingul ja on omakorda kokkuvõtteks tervele "Inimlikule komöödiale".

On 1830-ndad aastad, tsaar Nikolai I aeg Soome Suurvürstiriigis. Tehakse veel täpset seisuste vahet. Kõrgemast seisusest inimese abielu lihtrahva hulka kuulujaga on lihtsalt skandaalne. Sel ajal naine ei julgenud oma meest veel sinatada, isa otsustas tütarde abielud. Somerneeme kiriku puruvaese ja ahne abiõpetaja pastor Israel Löfbergi vanemad tütred hakkavad jõudma mehelemineku ikka. Kuid ilma kaasavarata ei ole lihtne sobitada kasulikke abielusid. Pealegi on tütardel omad seisukohad. Ilus ja kaalutlev Hedvig teab, mida tahab. Lovisa eirab isa tahet ja seisuse piire. Kõige rohkem vintsutab saatus alandlikku ja pehmeloomulist Sarat. Vastu oma tahtmist seikleb ta Helsingi seltskonnaringis, kelle muretut elu tumestab pealinnas möllav koolera. Omaeti õnnestub just Saral korraldada oma vanemate asjad nii, et lõpplahendus on hea ja üllatuslikki. Originaali pealkiri: Pappilan neidot

Küllalt on inimesi toidetud maiustustega; neil on sellest seedimine korrast ära: on vaja kibedaid arstimeid, teravat tõde. Aga ärge igatahes nüüd arvake, nagu oleks selle raamatu autor kunagi omanud kõrki unistust hakata inimeste pahede parandajaks. Jumal hoidku teda säärasest juhmusest! Tal oli lihtsalt lõbus joonistada kaasaegset inimest, nagu ta teda mõistab ja tema ning teie õnnetuseks liiga sageli on kohanud. Aitab sellestki, et haigus on ära näidatud, aga kuidas seda ravida - jumal seda teab!