Lummav värviraamat on täis imekauneid stseene kõikide lemmikmuinasjuttudest: „Tuhkatriinu“, „Väike merineitsi“, „Uinuv kaunitar“, „Punamütsike“, „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“, „Kaunitar ja koletis“ ning paljud, paljud teised. Lapsed armastavad nende maagiliste piltide värvimist ning klassikaliste muinasjuttude tõeliseks muutmist. Detaile armastavatele väikestele kunstnikele alates 7. eluaastast.

Jutustuse peategelased on viis eri vanuses last – Epp, Keiu, Tõnn, Taavet ja Kristjan. Lapsed lähevad suvepuhkust veetma ühele eesti rannalaiule – Padalaiule, kus teeb suviti teadustööd nende ornitoloogist vanaisa. Vanaisa pole aga laste veidi varasemast saabumisest teavitatud ning ta ei viibigi laste saabumise ajal laiul. Lapsed püstitavad vanaisa “kadumise” kohta fantastilisi teooriaid ning hulljulgete ookeaniületajate eeskujul valmistavad kõrkjatest parve “Taara”. Laiul viibiva seltskonna vastu hakkavad huvi tundma kaks rannaküla poissi Kaarel ja Aivar, kes salamisi laiul maabuvad, end sukkpükstest valmistatud peamaskidega maskeerivad, kuid ometi hetkeks linnalaste vaatevälja satuvad. Tegevustik võtab kiireid humoorikaid pöördeid, kuni selgub, et igasugused teooriad vanaisa kadumisest on olnud vaid mäng, võimalus muremõtteid eemale peletada.

Sellest raamatust leiate kõik neli Jukka Parkkineni Kaarna-romaani -- autorile omase mõnusa huumoriga kirjutatud loomalugu. Luulesoonega peategelane Kalevi Kaaren, vilets laulumees kuid võimas lind, elab koos oma sõpradega looduskaunis Soomes. Veetnud oma elu esimesed aastad vangipõlves inimese juures, on Kalevil hiljem raskusi enda kodu loomisega. Kalevi Kaaren unistab oma perest ning -- parema puudumisel -- võtab omaks kasupoja Oti, tsirkusest põgenenud karu. Kuid unistus Põlislaane Pärlist ei kao ka aastate möödudes.

Tšehhi silmapaistev poeet Vitezslav Nezval (1900-1958) lähtus raamatu kirjutamisel oma lapsepõlvemaast, sajandialguse mägisest Moraaviast. Ta oli siin sündinud külakoolmeistri pojana ja siinne elu jäi talle kuni surmani «sõnul väljendamatuks poeesiaks». Ja tõesti kerkib selle teose lehkülgedel meie päevade lapsest lugeja ette sajandi alguse Moraavia küla, selle «asjad, lilled, loomad ja inimesed». Siin on sulenoppijaid, kes oma töö juures pajatavad igasuguseid lugusid, siin on teritaja, kes rändab oma käiaga külast külasse, siin on öövaht, kes puhub sarve, ja maatark, kes korjab metsadest-mägedest ravimtaimi. Tänapäeva lapsele, keda ümbritseb igal sammul moodne tehnika oma saavutustega, on need elukutsed sellised, mis esinevad ainult muinasjuttudes. Ja suur osa asjadest, lilledest ja loomadestki on sellele noorele lugejale tuntud rohkem filmidest ja muinasjuttudest kui inimest ümbritsevast tegelikkusest. Täiskasvanut aga lummab see maailm, mis on antud lapse pilgu läbi, konkreetsete piltidena, ootamatute võrdluste ja assotsiatsioonidena. Admiraliliblikas on «sametist kikilips, mille sisse on pistetud kuldnõel». Veekann on «suur ümara kõhuga klaaslind. Tal on nokk ja hiiglasuur kõrv». Lehekonn on «siledast rohelisest klaasist kirjapress». Ja nõnda olemegi jõudnud selle võlujõuni, mis muudab käesoleva raamatu nauditavaks kõikidele lugejatele. See võlujõud on kogu teost läbiv poeesia. Tõlkija