Tooted

Saatuse hellik kirjanik Arkadi Vozdviženski ei pidanud oma kriminaalromaanide kallal kuigi palju vaeva nägema: tema teosed õnnestusid selletagi. Need olid mõõdukalt sünged ja segased, elegantselt kurva lõpuga lood. Žanri kuninga ja jumala enese elus polnud midagi sellist iialgi juhtunud...
Ja nüüd äkki – olge lahked! Kõik läks nii, nagu kriminullikaanonid nõuavad: tõeks olid saanud nii ähvardused kui ka mõrv. Sündmustekeerise keskmesse sattus ka kirjaniku truu sekretär Maša Veprentseva, kelle lapsi ähvardas ema allumatuse korral jõhker arveteõiendamine. Mašalt ja tema ülemuselt ei nõutudki rohkemat kui jätta Kiievisse sõitmata.
Kuid kuidas saab jätta sõitmata, kui visiidi kavas on kohtumine Ukraina presidendikandidaadi Boris Golovkoga. Vozdviženski ja Maša ei võtnud kurikaelte nõudmisi kuulda ja nende ettevõtmine lõppes üsna kurvalt. Sealse poetessi suvekodus, kuhu tuntud tegelased olid kogunenud, ei õnnestunudki neil Boris Golovkoga tuttavaks saada, sest Golovko mõrvati. Kahekümne seitsme noahoobiga! Ja Golovko surnukeha avastati... Maša toast.

Oligarhiks olemine on otsekui Vene ruleti mängimine: iga hetk võid sattuda trellide taha. Liza Arsenjeva veendus selles siis, kui talle tekkis suvilanaabriks Dmitri Belokljutševski, endine multimiljardär, Musta Kulla omanik, nüüd juba ka endine vang, kes tuli ainsagi kopikata taskus oma päevi suvilavaikuses mööda saatma.
Ainult et see vaikus on petlik, Vene rulett jätkab pöörlemist: kõigepealt leiab Liza garaažist oma alluva laiba ning mõne päeva möödudes tulistatakse tema ja Dmitri pihta.
Kui poleks «kerjus-oligarhi» osavust, oleks lugu võinud sellega lõppedagi. Nüüd aga kujunevad asjaolud nii, et Lizal endalgi tuleb võtta relv... ja päästa Dmitri elu. Ei, oligarhiks olemine on ohtlik, kuid Lizale, nagu selgub, on ohtlikud olukorrad järjest enam meeltmööda...

Küll minul ikka õnnestub igasugu seiklustesse sattuda! Mina, Jevlampia Romanova, nurjunud harfimängija, jäin terveks aastaks üksi, kõik mu omaksed sõitsid tükiks ajaks Ameerika Ühendriikidesse. Et mitte tegevusetusest lolliks minna, läksin kuulsa krimikirjaniku Kondrat Razumovi perre majapidajannaks. Jõudsin töötada napilt nädala, kui tema oma väike poeg laskis ta sõda mängides maha. Varsti arreteeriti Kondrati naine Lena kahtlustatuna abikaasa mõrva korraldamises. Mina ei uskunud Lena süüsse. Ning mu elu muutus taas pesueht kriminulliks.