Tooted
"Eesti Rahvusraamatukogu 1918-2018" on arhiiviallikatel põhinev monograafia.Eesti Rahvusraamatukogu asutati 21. detsembril 1918 Eesti Vabariigi Riigiraamatukoguna. Ühegi teise Eesti raamatukogu ajalugu ei ole sedavõrd põimunud Eesti poliitilise ajalooga kui toonase Riigiraamatukogu, tänase Rahvusraamatukogu oma. Selle raamatukogu ajalugu on meie mälu ja selle katkestuste lugu. Eesti Rahvusraamatukogu ajalugu kõneleb informatsioonist, mida on levitatud või siis varjatud riiklikul tasandil, millist teadmist on väärtustatud, mida eiratud, mida hävitada püütud.
Ülevaade on jagatud kolme perioodi:Esiteks Eesti Vabariigi Raamatukogu 1918–1940 – riigiraamatukogu asutamine, komplekteerimispõhimõtted ja kodukord, Riigiraamatukogu kasvab välja kitsastest raamidest, Riigiraamatukogu 1927. aasta kodukord ning vastuolu raamatukogu staatuse ja ühiskondliku nõudmise vahel, parlamendiraamatukogust vabariigi keskseks raamatukoguks, riigiraamatukogu seadus, viimased tööaastad, Riigiraamatukogu ruumid.
Teiseks vaatleb autor Riigiraamatukogu olukorda okupeeritud Eestis. Kõne all on nõukogude okupatsiooni aastad, Saksa okupatsioon, Eesti NSV Vabariikliku Raamatukogu loomine Leningradis 1944, riiklik raamatukogu II maailmasõja lõpukuudel, riiklik raamatukogu aastail 1945–1948, 1949–1953, 1953–1956, sisepoliitiline sula 1957–1966, seisakuaeg 1967–1984 ja viimased okupatsiooniaastad 1984–1988.
Kolmas osa räägib tänasest Eesti Rahvusraamatukogust, mis omakorda jaguneb aastatel 1988–1997 rahvusraamatukoguks kujunemiseks, keeruliseks kümnendiks 1998–2008 ning alates aastast 2008 võetud suunast e-rahvusraamatukogule.Väljaande trükkimist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Kiimane Krokodill: „Paar aastat hiljem taipasime, et nii ei jõua elus kaugele. Me nägime, et osadest inimestest saavad ministrid, teadlased, rokkstaarid, direktorid, šefid vabadusvõitluse liidrid. Teised aga jäävad mannetuteks käsutäitjateks, kellel pole ühtki alluvat. Me avastasime, et edukad inimesed on töökad ja sõbralikud ning ei tee üldse lollusi. Veelgi enam, täiesti ootamatult selgus, et tüdrukutele meeldivad hoopis korralikud poisid. Me ajasime harjad maha, õppisime selgeks lipsusõlme, astusime keskkooli, sukeldusime tudeerimisse ja unustasime pungi.“
Kate Sinclair on perekonnanõustaja, kes aitab lahendada teiste inimeste abieluprobleeme. Tema enese elu seisab kindlatel alustugedel, tema kodu on mõnus ja hubane, kuni ühel palaval suvisel hommikul avastab poolõde Jo Lynn ajalehest kolm pilti: presidendi, paavsti ja sarimõrvari oma. Kaks esimest ei paku talle erilist huvi … Kate Sinclair vajub aeglaselt harilikust elust kirjeldamatu hirmu maailma, mõistes, et talle pole jäänud kedagi, keda usaldada, pole kohta, kuhu põgeneda. Ta ei või enam kindel olla, et tema ja ta lähedased ei lange hullumeelse sarimõrvari ohvriks.
Raamatu „Kaotsis killud“ tugevuseks on usutavad, üksikasjadeni kirjeldatud tegelased. Need on inimesed, keda igaüks meist võiks tunda oma naabri või sugulasena. See on meisterlik psühholoogiline põnevusromaan.
Mälestusteos käsitleb kõige huvipakkuvamat perioodi dr Hjalmar Mäe tegevuses, nimelt iseseisvusaja lõppu ja Eesti Omavalitsuse aega. Tema tegevust Eesti Omavalitsuse juhina on hukka mõistetud nii Nõukogude Eestis kui ka paguluses. Tema mälestustest võib lugeda, kuidas vaatab oma tegevusele dr Hjalmar Mäe ise.
Hjalmar Mäe oli Saksa okupatsiooni ajal Eesti Omavalitsuse juht. Peale sõda ameeriklaste sõjavangis Saksamaal ja alates 1948. aastast tegutses Austrias ajakirjanikuna ja liidukantsler Josef Klausi nõunikuna Nõukogude Liitu puudutavates küsimustes. Oli nõuandjana tegev ka Saksamaa liidukantslerile Konrad Adenauerile.
Auhinnad vohavad, prestiižiökonoomiast pole pääsu kellelgi. Juttu tuleb auhindade ajaloost ja plahvatuslikust kasvust, inimlikust edevusest, ambitsioonidest, konkurentsist ja kollegiaalsusest, kuulsusest ja tunnustusvajadusest, surematusest, suurtest võitjatest ja Eesti skeenest. Esimeses osas räägib autor auhindadest autobiograafilises võtmes, teine osa on kirjandussotsioloogiline essee, kus leidub nii isiklikke tähelepanekuid kui ka statistilisi andmeid ja kombekriitilisi üldistusi.
See on raamat armastusest ja üksildusest, iseäranis meeste üksildusest, mida naiste imepärane armastus leevendab ja valgustab. Kuid eriliselt on selles rumeenia kirjaniku Sorin Titeli (1935–1985) romaanis kirjeldatud emaarmastust. Mitmesuguseid värvikaid inimsaatusi kõrvutades ja põimides (ristuvad kahe teisikupaari eluteed) on kirjanik loonud meeliköitva teose, mis autori omapärasest eneseirooniast koloreerituna on XX sajandi ülemlaul emaarmastusest, üks kaunemaid, tundesügavamaid ja elutruumaid romaane kogu rumeenia kirjanduses.
On 1939. aasta september, Teise maailmasõja esimesed nädalad. Poolast saabub Ungari piirile massiliselt põgenikke. Suures segaduses läheb kaduma kolm Punase Risti veokit koos sõdurite ravimiseks mõeldud morfiini ja kokaiiniga. Budapestis upub samal ajal tundmatu noor naine ujula basseini.
Kaks juhtumit, kaks uurijat: üks neist erru läinud legendaarne detektiiv Sándor Nemes, teine raamatust „Budapest noir" eesti lugejatele juba tuttav kriminaalajakirjanik Zsigmond Gordon. Nende teed viivad üha lähemale nii teineteisele kui ka kõige kõrgematele ringkondadele.
