Tooted

"Eesti Rahvusraamatukogu 1918-2018" on arhiiviallikatel põhinev monograafia.Eesti Rahvusraamatukogu asutati 21. detsembril 1918 Eesti Vabariigi Riigiraamatukoguna. Ühegi teise Eesti raamatukogu ajalugu ei ole sedavõrd põimunud Eesti poliitilise ajalooga kui toonase Riigiraamatukogu, tänase Rahvusraamatukogu oma. Selle raamatukogu ajalugu on meie mälu ja selle katkestuste lugu. Eesti Rahvusraamatukogu ajalugu kõneleb informatsioonist, mida on levitatud või siis varjatud riiklikul tasandil, millist teadmist on väärtustatud, mida eiratud, mida hävitada püütud.

Ülevaade on jagatud kolme perioodi:Esiteks Eesti Vabariigi Raamatukogu 1918–1940 – riigiraamatukogu asutamine, komplekteerimispõhimõtted ja kodukord, Riigiraamatukogu kasvab välja kitsastest raamidest, Riigiraamatukogu 1927. aasta kodukord ning vastuolu raamatukogu staatuse ja ühiskondliku nõudmise vahel, parlamendiraamatukogust vabariigi keskseks raamatukoguks, riigiraamatukogu seadus, viimased tööaastad, Riigiraamatukogu ruumid.

Teiseks vaatleb autor Riigiraamatukogu olukorda okupeeritud Eestis. Kõne all on nõukogude okupatsiooni aastad, Saksa okupatsioon, Eesti NSV Vabariikliku Raamatukogu loomine Leningradis 1944, riiklik raamatukogu II maailmasõja lõpukuudel, riiklik raamatukogu aastail 1945–1948, 1949–1953, 1953–1956, sisepoliitiline sula 1957–1966, seisakuaeg 1967–1984 ja viimased okupatsiooniaastad 1984–1988.

Kolmas osa räägib tänasest Eesti Rahvusraamatukogust, mis omakorda jaguneb aastatel 1988–1997 rahvusraamatukoguks kujunemiseks, keeruliseks kümnendiks 1998–2008 ning alates aastast 2008 võetud suunast e-rahvusraamatukogule.Väljaande trükkimist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Kiimane Krokodill: „Paar aastat hiljem taipasime, et nii ei jõua elus kaugele. Me nägime, et osadest inimestest saavad ministrid, teadlased, rokkstaarid, direktorid, šefid vabadusvõitluse liidrid. Teised aga jäävad mannetuteks käsutäitjateks, kellel pole ühtki alluvat. Me avastasime, et edukad inimesed on töökad ja sõbralikud ning ei tee üldse lollusi. Veelgi enam, täiesti ootamatult selgus, et tüdrukutele meeldivad hoopis korralikud poisid. Me ajasime harjad maha, õppisime selgeks lipsusõlme, astusime keskkooli, sukeldusime tudeerimisse ja unustasime pungi.“

 

Vestlussaade "Käbi ei kuku…" läks Vikerraadios esimest korda eetrisse pühapäeval, 5. veebruaril 2017. aastal. Sarja saadetes vaatavad üksteisele sügavalt silma laps ja lapsevanem. Ühe perekonna kaks põlvkonda. Raamatus on 15 intervjuud ligi 200st, mis on saadetes aegade jooksul kõlanud. Räägitakse lõbusatest juhtumitest ja lapsepõlve iludest-valudest, aga sekka ka karmidest oludest ja valedest valikutest.

Mälestusteos käsitleb kõige huvipakkuvamat perioodi dr Hjalmar Mäe tegevuses, nimelt iseseisvusaja lõppu ja Eesti Omavalitsuse aega. Tema tegevust Eesti Omavalitsuse juhina on hukka mõistetud nii Nõukogude Eestis kui ka paguluses. Tema mälestustest võib lugeda, kuidas vaatab oma tegevusele dr Hjalmar Mäe ise.

Hjalmar Mäe oli Saksa okupatsiooni ajal Eesti Omavalitsuse juht. Peale sõda ameeriklaste sõjavangis Saksamaal ja alates 1948. aastast tegutses Austrias ajakirjanikuna ja liidukantsler Josef Klausi nõunikuna Nõukogude Liitu puudutavates küsimustes. Oli nõuandjana tegev ka Saksamaa liidukantslerile Konrad Adenauerile.

1983.a. Nobeli preemia pälvinud autori enda lemmikteose, romaani «Pärijad» (1955) keskmes on väikese neandertallaste ühiskonna kokkupõrge palju kõrgemal arenguastmel asuva kiviajainimeste hõimuga. Tegelikult on see mõistulugu inimesest meis kõigis, kes me oleme ürginimeste pärijad. Sümbolistlik on ka romaan «Merehädaline Martin» (1956), mis viib meid üksikule ebaühtlasele kaljule keset Atlandi ookeani, kuhu on sattunud pärast sõjalaeva torpedeerimist mereväeohvitser Christopher Martin. Seal elab ta tegelikkuses või hallutsinatsioonides või surmaeelseil hetkil läbi kõik oma tähtsamad eluseigad ja eneseotsingud, oma kaotused, tegematajätmised -- mingil kombel kogu ebaõnnestunud elu.

On 1939. aasta september, Teise maailmasõja esimesed nädalad. Poolast saabub Ungari piirile massiliselt põgenikke. Suures segaduses läheb kaduma kolm Punase Risti veokit koos sõdurite ravimiseks mõeldud morfiini ja kokaiiniga. Budapestis upub samal ajal tundmatu noor naine ujula basseini. 

Kaks juhtumit, kaks uurijat: üks neist erru läinud legendaarne detektiiv Sándor Nemes, teine raamatust „Budapest noir" eesti lugejatele juba tuttav kriminaalajakirjanik Zsigmond Gordon. Nende teed viivad üha lähemale nii teineteisele kui ka kõige kõrgematele ringkondadele.

Mis toimub Ameerika ühiskonnaelus ja poliitikas ning kuidas hakkab see mõjutama maailma praeguse ainukese ülivõimu otsuseid tulevikus? Mida võib oodata mujalt maailmast, näiteks islamiriikidest? Nimeka ameerika poliitikaanalüütiku Fareed Zakaria 2003. aastal ilmunud raamat vaatleb mõlemaid küsimusi ning arendab väidet, et kuigi tänapäeva maailm on valdavalt demokraatlik, ei ole mitte igasugune demokraatia ühtmoodi hea. Ta osutab veenvalt mitteliberaalse demokraatia ohtudele, mida ta näeb muu hulgas ka Eesti naabruses, endistes NSV Liidu vabariikides. Demokraatia kõrval on tähtis, tihti veel tähtsamgi, hoopis vabadus. Autor kutsub üles tasakaalu taastamisele vabaduse ja demokraatia vahel ning näitab, mida peab selleks tegema.