Tooted
Ervin Õunapuu jaoks on maailm hargnevate teede aed, kus tema lennukas sulg ei tunne mingeid piire. Ka tema uusimas raamatus rännatakse vabalt ajas ja ruumis. Ja ehkki kirjanik paigutab oma fantaasiad konkreetsetesse kohtadesse (Tallinna Lennujaam, Pühavaimu kirik, Lääne-Eesti ja saared, Frankfurt, Rooma), ja ehkki lõpuks saabub üpris ratsionaalne seletus kõigele, mis peitub raamatu müstiliste ning suurejooneliste religioossete projektide taga siin meie Maarjamaal, jääb mõistatusi püsima ja küsimusi õhku. Miski pole täiesti kindel või lõplik, ei usk ega surm, sest Ervin Õunapuu usub õigupoolest ainult sõnasse. Ja sõna valdab ta kindlalt.
Gerald Durrell (1925–1995) oli loodusuurija ja kirjanik. Mõni aeg pärast pereisa surma kolis Durrellide pere Inglismaalt Korfu saarele, kus elati aastatel 1935–1939. Elust Korful on Durrell kirjutanud veel kaks raamatut – „Linnud, loomad ja sugulased“ ning „Jumalate aed“.
„Minu pere ja muud loomad“ on humoorikas lugu loodusest, perekonnast ja elust ühel kaunil saarel. Just Korful tärkas Gerald Durrelli loodushuvi, ta käis hiljem kümnetel ekspeditsioonidel üle terve maailma, asutas loomaaia Jersey saarel ning tegutses aastaid väljasuremisohus haruldaste loomaliikide säilitamise nimel. Tema vend Larry, kellest sai mõjukas kirjanik Lawrence Durrell, elas Korful ja teistel Kreeka saartel ka pärast Teist maailmasõda ning kirjutas need oma paljudesse romaanidesse ja reisikirjadesse.
"Üüriline" on metafoor, väljendamaks oma alale pühendunud kirjaniku seisundit meie riigis. Teda talutakse, aga temaga ei pea arvestama. Intrigeeriv tõsieluromaan piilub kirjanduselu kardinate taha ja ka toanurka, kus üüriline loob ja kiratseb. Huvitav, millisel teisel elualal on kõrgharidusega professionaali töötasu 1666 krooni kuus? See on romaan, mida peaksid lugema nii meie president kui ka peaminister, kultuuriminister ja kõik riigikogu liikmed.
“Üüriline” on Toomas Vint oma tuntud headuses. Romaanis leidub ehedalt toomasvindilikke olukordi, kompleksilabürinti takerdunud tegelaskujusid, postmodernistlikku paranoiat ja müstifikatsiooni – aga ka tubli annus rämedat Eesti elu, millele tema tegelased jalgu jääma kipuvad. Palju me õieti teame sellest, kuidas kirjandus tegelikult meie ette jõuab? Kas Eesti kirjanikud kantakse varsti Punasesse Raamatusse?
Nagu Vint defineerib, on kirjanik meie kultuuriruumis nagu üüriline. Olgem ausad – mis võib olla hullem, kui olla üüriliseks omaenda kodus?