Tooted

"Carlotta" on sädelevalt humoorikas, kuid samas lugejat tõsiselt mõtlema panev armastusromaan. Romaani peategelane Carlotta on inglise kirjaniku William John Locke'i (1863-1930) rikkaliku loomingu üks võluvamaid ja kütkestavaim tegelasi. See on vaimukas ja südamlik lugu inglannast magusalt naiivsest tüdrukust, kes on üles kasvanud orientaalses haaremis, kust ta on põgenenud Londonisse. Carlottale pakub peavarju vanapoiss kirjanik-filosoof Marcus Ordeyne, kes on ühtlasi baronet...

Raamatusse on kogutud Pereraadio palvel kirjutatud vaimulikud mõtisklused, mis said loetud raadios AD 2019. Vaimulikke tekste kirjutatakse tavaliselt konkreetsele Piibli kirjakohale mõeldes, kuid mitte tingimata. Seega on raamatus väga erinevaid tekste. Mis aga puutub Piibli kirjakohtadesse, siis jätsin need kohati üsna pikad, sest Piiblisse süvenedes leiame me palju teadmisi selle aja kontekstis, mil need on kirja pandud. Natuke keerulisem on mõista, mida annavad need teadmised meile praegu. Muidugi on meil raskem tunnetada tegelikkust eestlastena siin ja praegu, kui elades juudina tolleaegses Palestiinas, mil sündmused aset leidsid. Kuid küsimust, mida annab see ajalooline tekst ja teadmine mulle isiklikult praeguses elus, tuleks küsida alati, et mõista loetut sügavamalt. Mingil hetkel on inimene valmis kokku puutuma millegagi, mis on temast mõõtmatult suurem, armastavam ja mis olulisim – tingimusteta mõõtmatult andestavam, kui inimene seda kunagi olla suudab. Kui me mõistame, vähemalt püüame mõista – armu, mis Jumalast hoovab, avardub ka meie eneste süda, mis teeb armu ja helduse jagamise igapäevaseks vajaduseks. Sest kuigi me ei saa ära teenida Jumala armu, on midagi, mida saab teha – olla armuline Jumala vastu. Jumal ju suur ja võimas, mis armu Temal siis vaja, aga unustades armu Jumala vastu, ei jagu seda ka inimestele. Armuline Jumala vastu? Eesti keeles tuleb ikka vastu olla, kuigi oled poolt, olgu siis: olla armuline Jumalale. Olla lahke ja armuline Jumalale, sest inimesed tulevad ja lähevad, aga Jumal on, Tema ei kao kuhugi.

Fantaasiaromaan, mis meenutab oma sisult Lewis Carrolli raamatut “Alice imedemaal”

Raamatu autor on pikaajalise kogemusega sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu, kellega süvitsi vestleb sõltuvuse teemal ajakirjanik ja raamatu kaasautor Neeme Raud. Kuna nii Kajal kui ka Neemel on olnud väga isiklik kogemus sõltuvusega, siis teavad nad täpselt, mida sel teemal küsida ja mida ka vastata. Nad teavad, kuidas sõltlane mõtleb ja mida ta tunneb ning kuidas teda aidata. See raamat ei ole kurblik seiklusjutt purjus või narkouimas või pohmeluses olevate inimeste “kangelastegudest” ja hilisemast sinisest ahastusest. See ei ole ka karskuspropaganda ega otsene eneseabiõpik. Raamatus ei väideta, et “tarvitaja” elu ei ole üldse lõbus – kohati on ja kuidas veel! Kindlasti pakub see lugemis- ja mõtteainet kõigile, kes suudavad oma eluga toime tulla alkoholi või muid uimastavaid aineid pruukides ja neile annab see õnnetunde või ka eufooria, aga nad tunnevad, et mõnuaineid võiks siiski vähem olla. Kuid ennekõike on “Kainus” neile, kelle jaoks “kangemad kraadid” ei paku enam naudingut, kuid kes ei oska või ei suuda nendega lõpparvet teha, ise samas mõistes, et hukutavale piloteerimisele masenduse, depressiooni, häbi ja üksilduse keskel tuleb lõpp teha … et jõuda uuesti elu päris nautimise ja elamise juurde. Kuidas muuta oma sõltuvus enese jaoks nähtavaks? Kuidas hakkama saada libastumiste ja tagasilangustega? Miks ei ole paremat varjajat ja valetajat kui sõltlane? Kuidas tegeleda viha, üksinduse, kaassõltuvuse ja sotsiaalse survega juua või tarvitada? Miks peaks paranev sõltlane esialgu hoiduma sügavast armumisest ja kooselust? Miks tuleks ületada hirm end samalaadsete probleemidega mässavate inimeste ees grupikoosolekutel ausalt avada? Miks öeldakse, et sõltlasele sobib ainult parim? Raamatus kõnelevad kaks ise sõltuvuslõksus olnut – sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu ja ajakirjanik Neeme Raud. Otsekohesed jutuajamised annavad võimaluse ka lugejal oma probleemidele selgelt otsa vaadata ning paranemisprotsessi plaanida ja ellu viima hakata. Lisaks on vestlused aastaid sõltlastega tegelenud psühhiaatri Kaiti Redlichi ja kaassõltuvusnõustaja-pereterapeut Katrin Hallikuga. Raamatus kujunduses on kasutatud Kaupo Kikkase fotoseeria “Sfäär” fotosid. Raamatu kujundab Kaire van der Toorn-Guthan.

Raamat käsitleb Henrik Visnapuu viimaseid eluaastaid alates kodumaalt lahkumisest kuni ta ootamatu surmani New Yorgi lähedal. Kord lähemalt, kord kaugemalt Visnapuud vaadeldes annab Krusten meile meie kadunud luuletajast inimliku ning haarava pildi. See on omapärasemaid mälestusteoseid, mis meil ilmunud - ta kaardistab niihästi objektiivselt Visnapuu elukäigu kui ka viskab individuaalse pilgu oma kaaslasele. Teos on varustatud paljude originaalfotodega.

Raamatus püüvavad autorid anda teavet puuviljade ja marjade toiteväärtusest, nende värskelt säilitamisest ja töötlemisest koduses majapidamises. Raamat on mõeldud aiandushuvilistele, perenaistele ja kõigile teistelegi, keda huvitab tervislik toitumine.

Vagajutt nõukogudeaegse külaühiskonna inimeste vaimulikest otsigutest ja leidmistest. Autor kirjeldab südamlikult lihtsate inimeste arusaamu usuasjadest, moraalist, valikutest elus ja omaaegse väikese koguduse elu-olu.

Enne aastat 1800 oli teadus nagu plaanipäraselt rajatud, korrastatud ja hoolitsetud viljapuuaed, lõhnav ja saaki andev. Selle võis äärest ääreni läbi käia ning jälgida tema üksikuid osi. Naabruses asuvalt kõrgendikult võis näha isegi kogu aia plaani ja hinnata tehtud tööd. Kuid 1800. aasta paiku märkasid aias kõndijad, et usinad aednikud olid oma tööd teinud nii põhjalikult, et aed oli kohati muutunud üsna häamaraks ja salapäraseks. Tõsi küll, eri osade vaheliste suhete keeruline võrk oli peenem, õrnem ja paeluvam kui kunagi varem; lokkavad oksad hakkasid aga taevast varjama. Ja siis jõuti vapustavale äratundmisele, et aed on liiga suur. Enam ei olnud võimalik minna ühest otsast teise ilma eksimata ja ringeldes lähtekohta tagasi sattumata. Ei olnud kasu ka naabruses asuvast kõrgendikust, sest seegi oli nüüd aia all. Nõnda siis jätsid mõned vaatlejad, mõned korrapärasuse ilu armastajad aia hoopis maha, kuna teised leppisid olukorraga ja piirdusid vaid aia kitsaste, üha ahtamaks muutuvate osadega. Praegu on teadusaed kogu maakera hõlmav päratu padrik, mille kohta puudub kaart, mida ei tunne keegi, isegi mitte ükski kollektiiv, kui see just ei hõlma loovate teadlaste kogu rahvusvahelist peret. Iga uurija klammerdub oma tuntud ja armastatud puudetuka külge. Kui ta vaatabki sellest kaugemale, siis tavaliselt ikka süüdlasliku ohkega.