Tooted

Hollandlasest kamraad, tõupuhas dutch, ei saanud jõuluõhtuks koju, sest tal polnud õiget lugu. Ei osanud vastata Tel Avivi lennujaama ametniku küsimusele: „Miks te sündisite Jakartas?“ Lennuk väljus enne, kui relevantne lugu leiti. Kui nüüd ivake järele mõelda, siis jäi tal üks lugu hoopiski üle. Nõelas vastuseks idiootsele küsimusele, et miks Jeesuslaps Petlemmas sündis? Ise küsis, ise vastas, ikkagi jõuluaeg ja Jordani kaldad lähedal ka. Poleks suud laiutanud, küllap oleks lennukile jõudnud. Ainult õiged lood aitavad koju… Inimesed lähevad oma lugude nägu, puuduva ja liigse loo kokkupuutest sündis kolmas, mille läbi Tel Avivi takerdunud Lendav Hollandlane üldse meenubki. Jutud liituvad inimese triipkoodiks, lugudega kolatakse iseendas ja iseendasse, lood teevadki viguri nimega mina.

Kõnekunstist räägivad loendamatud raamatud, kuid ikkagi võib kõige haaravamalt rääkida just see kõnemees, kes pole neist ainsatki lugenud. Veelgi paradoksaalsemalt võib oraatorina põruda ka väga valgustatud lugeja ning pole üldse võimatu, et seda enam, mida rohkem ta on oratoorikat kirjasõnas uurinud. Vahel saavad asjad selgemaks läbikirjutatult, vahel on jällegi risti vastupidi. Eksimatult võib aga väita, et „Rõõmustada vanaema“ ei ole kaugeltki ainus arutlus kõnekunstist, mille tagakaanele sobib ideaalselt satiiriline hoiatus: ikka leidub eskimo, kes töötab välja juhendid Belgia Kongo elanikele kuuma ilma puhuks …