.png)
Tooted
Autori kolmas luulekogu ("Baile Átha Cliath", 2005 ja "Kaktuste puiestee", 2007) annab tunnistust tema luule teisenemisest ja seda ka vormilisest küljest. Eelmiste kogudega võrreldes on vähenenud kirjanduslike allusioonide ning impressionistlike looduseelamuste osakaal, suurenenud urbanistlike mitmetähenduslike motiivide kasutamine. Emakeele ja kirjanduse õpetajana töötades on autorile avatud temast nooremate hingemaailm, nende uued suhtlemismoodused ja sellega seotud kõrvalnähtused. Endiseks on aga jäänud autori luulekeele helgus, värsi kergus ning elegantsus.
Oma esimese iseseisva luulekoguga "Baile Atha Cliath" soodsa vastuvõtu pälvinud luuletaja teine luulekogu on süvenenum ja küpsem, samas vormiotsingulisem, sisaldades jätkuvalt kultuuriallusioonidega luulet. Autor ei häbene olla lüüriline, teda ei huvita mitte ainult isiklik või oma eakaaslaste vastuoluline maailm – ta luules on ka kajasid ning ärevust suurest maailmast.
Ühel õhtul hülgab mees oma armastatu lausega: "Ma ei taha kirge." See paneb kolmekümne nelja aastase naise mõtisklema olulistest meestest oma elus, ja ta taipab, et ei ole kunagi koos elanud ühegi teise mehega peale oma isa, kes on alati olnud talle väga lähedane. Kaks väga erinevat kirge ühe naise südames. Üks on intensiivne suhe armastatuga, keda ta kohtas mõne kuu eest, ja teine isaga, kes on alati olnud tütrele toeks. Mõlemad lood põimuvad, nii et tekib kahtlus, kas üks ei takista teist. Kas armastus, mida naine tunneb isa vastu, takistab tal armuda ja armastada teist meest?
Kaks meest istuvad vaksalis. Nad vahivad perrooni, inimesi, suveööd, lonksavad õlut ja muudki. Ajast pole puudu kummalgi, sest üks neist on rongist maha jäänud ja teise jaoks paistavad kõik rongid juba läinud olevat… Ja üks meestest pajatab teisele ajakuluks oma lugu, elukunstniku lugu, kuidas on temast saanud see, kes ta on, kõigist sidemeist ja kohustustest vaba mees, keda ei ahista omand ega himud. Ootamatumaid pööranguid jagub lõpuni. Aga mis või kes see õigupoolest on, kes inimese saatust juhib ja sellesse kõige järsemaid kurve loob? Kas keegi kõigevägevam või kaasinimeste teod ja tahtmised või viimati inimene ise oma kurjuses ja headuses?
"Perroon" on Jaan Tangsoo kolmeteistkümnes raamat.
See on koeraraamat, kuid pole lasteraamat. Kaks autorit, kaks minategelast – inimene ja koer. Mõlemad on kaotanud elus nii olulise, et tundub, nagu rohkem kaotada polekski enam võimalik... See raamat räägib koerast, kes pärast omaniku surma pärijate poolt liivakarjääri maha jäetakse. Kas see ongi uus Eesti trend soovimatutest loomadest lahtisaamiseks, nagu me sageli loeme ja kuuleme? Õnneks läheb selle raamatu pikakarvalisel sõbral paremini. Oma aruka käitumise ja sõbralikkusega leiab ta peagi uue kodu ja peremehe. Seal on juba ees ootamas varjupaigast võetud väike koerake ja kass, kes ühel päeval lihtsalt ilmus pererahva aknalauale. Vastastikuses üksmeeles veedetakse unustamatu suvi. Mis saab aga sügisel, kui kogu see loomapere linna üürikorterisse ära ei mahu...
See on suure südamega kirjutatud raamat, mille aluseks on kirjanikepaari suvekodus tõeliselt aset leidnud sündmustik.
