Tooted

Nii lapsevanemad kui ka lasteaiakasvatajad ja õpetajad on viimastel aastatel tõdenud, et lapsed on oluliselt muutunud. Tuleneb see sellest, et vanemad on alati tööl ja laste ainsaks kasvatajaks on televiisor ja arvuti? Või on tegemist mingi müstilise uue põlvkonnaga? Mida selliste lastega peale hakata? kuidas neid mõista ja nendega rahumeelselt koos eksisteerida? Indigolaste uurija Armen Tõugu annab Kerttu Soansi üleskirjutuste kaudu ülevaate, kes on indigolapsed ja millega peaksid selliste omadustega laste vanemad arvestama. Igatahes on tegemist mõtlemapaneva käsitlusega sellest, milline võiks olla lapsevanema roll 21. sajandil.

Mu nimi on Worms. Johnny Worms. Mind kutsutakse pidurdamatuks seksotroniks, sest ma olen täkku täis. Ma olen tuline tshillipipar cayenne'i-kastmes. Ma olen täitmatu tänavatiigerrrrr. Ja kui naised mulle silma viskavad, saab minust Londoni Tuletõrjebrigaadi õudusunenägu…

„Kes näppas minu juustu?" on allegooriline lugu muutustest, mis meist igaüht aeg-ajalt tabavad, olgu siis tööl või eraelus. Selleks muutuseks võib olla uus tööülesanne, tugeva konkurendi ilmumine firma turunišši või hoopis kolimine teise linna. „Kes näppas minu juustu?" on lihtsalt ja köitvalt kirja pandud lugu muutustega leppimisest, nendega toime tulemisest ja nende kasutamisest isiklikuks arenguks.

Pean Lawrence E. Saphiro raamatut vanematele kasulikuks lugemisvaraks. Raamatu pealkirja võiks sõnastada ka "Kuidas kasvatada iseseisvat, teistega arvestavat ja elus hästi tulevat inimest". Ei ole olemas ideaalseid lapsevanemaid ja ideaalset kasvatust, kuid on olemas kasvatusviisid, mis on osutunud tõhusaks ja mille toel kasvanud lapsed saavad elus ette tulevate probleemidega paremini hakkama. Neid kasvatusviise käesolevas raamatus kirjeldataksegi. Eve Kikas, psühholoogiadoktor

Thomas Gordonit võib julgelt nimetada inimeseks, kes on muutnud ajalugu. Tema elutöö viljade mõjul on muutunud arusaamad peresuhetest ja laste kasvatamisest mitte ainult Ameerikas, vaid Eestiski. Lapsevanema ja pereajakirja toimetajana on mul hea meel, et Thomas Gordoni humanistlikud raamatud nüüd ka eesti keeles ilmuvad. "Kasutad võimu, kaotad mõjuvõimu", ütleb käesoleva raamatu autor. Iga lapsevanem on tundnud vahel, et mõistus on otsas ja lapsele kuluks keretäis ära. Kuidas sellistest olukordadest välja tulla nii, et lapsel säiliks austus vanema vastu ja vanemal lugupidamine enda vastu? Ja veel nii, et lapsest kasvaks inimene, kes ei vaja väliseid autoriteete, vaid suudab end ise motiveerida ja teostada? Tiia Kõnnussaar ajakirja "Pere ja Kodu" peatoimetaja, kahe poja ema

See oli just täna hommikul, kui pudrulusikas maha kukkus ja riisiterad laiali veeresid. Põrandalaudade vahele ja vaiba sisse. Olivia ema kiljatas ja isa vangutas pead, öeldes: "Laua kohal tuleb süüa, laua kohal!" Olivial tulid pisarad silma, ta haaras tooli käetugedest kinni ja hakkas end edasi-tagasi kõigutama. See rahustas alati. Äkki märkas Olivia, et ta ei kuule enam, mida ema ja isa pudrust ja lusikast räägivad. Nende näojooned ähmastusid, jäid vaid suured liikuvad suud, armsad ja kodused. Olivia tundis, et kui ta veel paar korda ennast kõigutab, siis avaneb...

Ajad, kus lastekasvatuse eesmärgiks oli õpetada vastuvaidlematut sõnakuulamist ja vanemate võimule allumist, on möödas. Seetõttu ei saa me enam kasutada neid lastekasvatusmeetodeid, mille eesmärgiks oli kuulekuse kasvatamine. Meie kõigi soov on näha oma lapsi iseseisvate, vastutusvõimeliste, avatud ja endaga kontaktis olevate inimestena. Selliseks saab laps kasvada vaid perekonnas, kus kõige olulisemaks on vanema ja lapse vaheline lähedane ja avatud suhe.

Inimesed usuvad sageli, et nende elus on suur osa paratamatusel – mingil välisel jõul, mis nende saatust juhib. Tänu sellele tundub neile nende enda mõju oma elu ja edu kujundamisel väiksem, kui see tegelikult on. See raamat aitab teil mõista, et ka teie olete oma sisemise jõu abil võimeline saavutama, saama, looma ja võitma kõike, mida vaid tahate.