Tooted
Mure looduse pärast on suurenenud käsikäes inimese majandustegevuse kasvuga.
Eelmise sajandi alguses hakati ka Eestis muretsema põlispuude, suurte rändrahnude ja linnurikaste merelahtede käekäigu pärast. Veidi hiljem pälvisid tähelepanu samuti metsad, kooslused, maastikud. Ümbruse hoidmisega tegelesid esialgu mitmed vastutustundlikud maaomanikud, õpetajad, metsamehed. Riiklikult mõtestatud tegevuseni jõuti 1935. aastal vastu võetud looduskaitse seaduse toel.
Raamatus antakse ülevaade seaduse sünniloost ning meie looduskaitse saavutustest sõjaeelsel perioodil.
Tavatu aimeraamat loodusest, mille teksti autor Mati Kaal loob läbi absurdsevõitu sündmuste loodushuvilisele lugejale ülevaate kõigist tänapäeval maailmas elavatest ulukkassidest. Teksti toetavad akvarellid on teinud kunstnik-animalist Sándor Martin Stern. Raamat annab ettekujutuse kiskjalikuks eluviisiks kohandunud sugukonna liikidest ning nende looduslike asurkondade praegusest seisundist.
Su hajudes nii nukker taas ma...
Kus ennist tühjus laius,
on tõusnud puu. Sind sunnib naasma
ta ladvast nõrguv maius.
Arstiabi peaks arstilt saama, aga alati pole võimalik, ega tohter pole vanajumal, et kulunud ihuliikme asemele savist ja pühast vaimust uue keevitab. Mis muud kui mure paberile panna ja „Prillitoosile“ saata, kui murest sindrist lahti ei saa, ehk leiab teisele kasutust. Kui pensionärist inimene mõne asja vastu rohkem huvi tunda tahab, otsib ta prillitoosi välja, paneb prillid ette ja siis vaatab. Siit ka Prillitoosi-saate mõte ja pealkiri. Eks kehti see ka „Telelehe“ Prillitoosi-rubriigi puhul.
"Kõndida Viidumäe metsateedel tähendab astuda aastatuhandete radu. Seista Viidumäe nõlval ja kuulata mändides kohavat tuult tundub sama, mis seista muistsel rannal ja kuulata mere müha siinsete aegade alguses. Sõnajalad kiviaial kasvaksid seal nagu igavesti, aga aed ju igavene pole. Lehmakellad ei kõlksu Viidul juba ammu enam, kuid rähni trummeldamine ja öölinnu huik on jäänud. Ja taimede vormid, värvid ja lõhnad püsivad, ja liblikate kirevus suvistel niitudel ja mägrarajad ning sipelgate sagimine metsa all samblas. Siin on inimeaga mõõdetavalgi igaviku hõng.
Nüüd siis valik Viidumäe looduskaitsealal võetud pilte. Pildistatud on nad enamikus küll viimaste aastate vältel, aga retked nende juurde algasid kohe kaitseala loomise järel. Aeg-ajalt ürgrahu kogeda on imeline. Viidumäe metsades, puisniitudel ja soodes kosutab see hinge ja rikastab. Hea, et Viidumäe raamat nüüd valmis sai."
Fred Jüssi