Tooted

Kaheteistaastane Steven Lamb kaevab Exmoori nõmmel auke. Ta loodab sealt laipa leida. Steven kaevab iga päev: pärast kooli ja nädalavahetuseti, kui tema klassikaaslased omavahel jalgpallikleepse vahetavad. Ta soovib, et ta onu hing saaks lõpuks rahu. Selle onu hing, keda ta ei tundnud, kes jäi üheteistkümneaastasena teadmata kadunuks ning kellest arvatakse, et ta sattus kurikuulsa sarimõrvari Arnold Avery küüsi. Üksnes Steveni memm ei suuda uskuda, et ta poeg on surnud. Tema ootab teda endiselt koju ning seisab vankumatult eesakna all valvel, sellal kui pere ta ümber koost laguneb. Steven on võtnud nõuks aina mureneva pere taas kokku viia, enne kui on hilja. Ja kui selleks on vaja vanaemale tema mõrvatud poja luid näidata, siis seda ta ka teeb. Nõnda teeb poiss järgmise loogilise sammu ning saadab Arnold Averyle vanglasse hoolikalt koostatud kirja. Seepeale algab meeleheitel lapse ja tülpinud sarimõrvari vahel ohtlik kassi ja hiire mäng. Mäng, millel on jubedamad tagajärjed, kui Steven eales oleks osanud ette kujutada.

 

Fraasist „win-win“ on saanud klišee, inimsuhtluse ainuke aktsepteeritav paradigma. Me usume, et jagatud õitseng – win-win – on sisukas ja püsiv. Jim Camp on veendunud, et läbirääkimistaktikana on win-win kokkuleppe surm. Olgu seda siis äriasjades, eraelus või kus tahes mujal. Camp ütleb, et win-win on sageli win-lose, kuna õhutab mittevajalikele kompromissidele minemist. Win-win on emotsiooni-, mitte otsusepõhine ja mängib südamele, mitte mõistusele. See ei põhine konkreetsetel printsiipidel, vaid pigem „targa kokkuleppe“ mudrul. Win-win läbirääkimised ei toimu selgel ja sammsammulisel moel ja see on ka üks põhjustest, miks saab tõelises ärimaailmas win-win alati tappa. Paljud, kohe väga paljud nutikad läbirääkijad teavad, et üle laua istuv innukas win-win-läbirääkija on neil kerge saak. Campi raamat paneb lauale süsteemi, mis viib fookuse eesmärkidele ja käitumisele, mida saab kontrollida, ning ütleb selgelt välja: ¤ kui suurt allahindlust tasub tegelikult pakkuda; ¤ kuidas läbirääkimisi paberil skemaatiliselt visandada ja samm-sammult kontrollida; ¤ kuidas tõhusalt reageerida kõigele, mis läbirääkimiste laua taga toimub; ¤ kuidas mitte kunagi lasta end tabada ettevalmistamata; ¤ kuidas naeratus näol minema jalutada, kui seda peaks vaja olema. Maailmas on jõutud paljude heade kokkulepeteni, enne kui Camp oma teooriaga välja tuli. Ometi on jõutud ka väga paljude halbadeni. Ilma Campi süsteemita võib küll kogemata enam-vähem viisaka tulemuseni jõuda, kuid koos selle süsteemiga tulevad lauale määratult paremad lepped. Jim Camp on läbirääkimiste coach ja Coach2100 asutaja, kes osaleb ligi 750 läbirääkimisel aastas. Ta on juhendanud tuhandeid läbirääkimisi enam kui 150 korporatsioonis. Tema süsteemi najal on eri valdkondade inimesed rääkinud läbi tehingute üle enam kui nelja miljardi dollari väärtuses.

Viimase kahekümne viie aasta jooksul on Jason Calacanis teeninud korraliku varanduse, paigutades ingelinvestorina oma raha mitmetesse pööraselt edukaks osutunud idufirmadesse. Ja seda sugugi mitte kehvasti – tema üsna uhke villa parklas laiutab rivi Tesladest ning kontojääk manab näole vaid naeratusi. Sajandi investeerimispiibliks tituleeritud raamatus demonstreerib kümneid miljoneid teeninud mees kuulikindlaid meetodeid, mille abil idufirmadega massiivset rikkust kokku ajada. Idufirmades saab raha teha kahel viisil – sa kas lood midagi või investeerid nendesse, kes seda sinu eest teevad. Calacanis räägib lihtsalt ja haaravalt, kuidas ta tõelise autsaiderina jala ukse vahele sai. Tõsi, algas see kõik küll üsna dramaatiliselt. Täpsemalt sellest, et haiglaõe ja kõrtsmiku pojana nägi Calacanis pealt, kuidas ta pere kõigest ilma jäi, kui mundris föderaalagendid pumppüssidega justkui märulifilmis tuppa tormasid ja tema isa baari konfiskeerisid. Täis tahtmist midagi tõestada, võttis Calacanis nõuks üle silla Manhattanile jalutada ning sealt edasi juba Ameerika Ühendriikide lääneranniku vallutada. Calacanis on veendunud, et rikkus ei sõltu sinu taustast, s.t vanemate rahakotist, kooli renomeest ega ka õpiedukusest. Ta väidab, et kogu trikk taandub võimekusele mõista, kuidas üks edukas ingelinvestor mõtleb. Nii ta selgitabki, kuidas rahamehed uusi ettevõtmisi hindavad, riske ja kasusid kalkuleerivad ning fenomenaalsete kasumimarginaalidega otsuseid langetavad. Paljud tema eelkäiad räägivad oma raamatutes sellest, kuidas nad teenisid oma esimese miljoni või paar. Calacanis irdub sellest koorist – ta mitte ei vaata minevikku, vaid tulevikku. Ja tulevikul on meile varuks täiuslik torm ühes kurikuulsate mustade luikedega. Calacanis selgitab lugejale mitte ainult seda, kuidas eesootavat kaost väärikalt üle elada, vaid ka seda, kuidas selle turjal kuni võiduka lõpuni purjetada.

Viimase kahekümne viie aasta jooksul on Jason Calacanis teeninud korraliku varanduse, paigutades ingelinvestorina oma raha mitmetesse pööraselt edukaks osutunud idufirmadesse. Sajandi investeerimispiibliks tituleeritud raamatus demonstreerib kümneid miljoneid teeninud mees kuulikindlaid meetodeid, mille abil idufirmadega massiivset rikkust kokku ajada. Calacanis räägib lihtsalt ja haaravalt, kuidas ta tõelise autsaiderina jala ukse vahele sai ning selgitab, kuidas rahamehed uusi ettevõtmisi hindavad, riske ja kasusid kalkuleerivad ning fenomenaalsete kasumimarginaalidega otsuseid langetavad.

Nick Maggiulli raamat "Lihtsalt jätka ostmist" on teedrajav raamat, mis on abiks kõigile, kes soovivad murda läbi isiklike rahaasjade maailma müütidest ja vigadest, et oma jõukust päriselt kasvatada. Maggiulli, tunnustatud finantsanalüütik, võtab investeerimise ja säästmise keerulised teemad läbi nii, et tema nõuannetest on kasu nii algajatel kui ka kogenud investoritel. Tema põhiidee on lihtne, kuid uskumatult tõhus: lihtsalt jätka ostmist. See lähenemine põhineb põhjalikel andmetel, keskendub pidevale investeerimisele ja säästmisele hoolimata turu kõikumistest, viies pikaajalise eduni. Raamatu üks tugevusi on selge ja andmepõhine lähenemine, vastates sagedastele küsimustele jõukuse kasvatamise kohta. Maggiulli lükkab ümber traditsioonilise nõu, mis kipub inimesed jätma stressi ja ebakindluse meelevalda, nagu säästa nii palju kui võimalik või osta odavalt, müü kallilt. Selle asemel toob ta välja, kui palju ja millal on mõistlik säästa ning miks enamikule inimestele sobib kõige paremini pidev investeerimine – isegi turu languse ajal. "Lihtsalt jätka ostmist" käsitleb ka hirmu alustamise ees, näidates, kuidas väikesed järjepidevad sammud võivad aja jooksul luua märkimisväärse varanduse. Lisaks raha kasvatamise põhimõtetele selgitab Maggiulli ka seda, millal on aeg säästmine lõpetada ja raha hakata nautima, st kuidas leida tasakaalupunkt elu nautimise ja tuleviku ehitamise vahel. Kui oled väsinud finantsnõuannetest, mis ei näi sulle sobivat, võib "Lihtsalt jätka ostmist" avada uue vaatenurga. Ükskõik kas säästad maja, pensioni või finantsvabaduse jaoks, pakub Maggiulli raamat värskendava realistliku lähenemise, mis muudab jõukuse kasvatamise kättesaadavaks kõigile.

"See on nii romantiline!" Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline. 

Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus. 

Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud. 
Justin Petrone

Oli 2003. aasta. Põhjamaa serval pesitsevas väikeses Eestis puhusid muutuste tuuled: tuli otsustada, kas liituda Euroopa rahvastega. Kohale oli jõudnud ka tarbimishulluse ja kinnisvarapalaviku torm. Skandinaavia rahameeste toel tõotas see tõmmata lina üle sotsialistliku majanduse laiba ning muuta kõik säravaks ja uueks. Sellal, kui Eesti vaagis oma tulevikku sädeleva lääne vastse liikmena, maadlesin mina enda saatusega. Põhja-Euroopa oli mind peibutanud kalliskiviliku veetlusega, ent nüüd pidin tegelema tehtud otsuse tagajärgedega. Olin kui kits kahe heinakuhja vahel: mind sikutasid edasi-tagasi mu suure ameerika-itaalia perekonna vajadused ja maa, mille "metsarahvaga" oli keeruline sõbruneda. Päevad kahanesid rusuvalt lühikeseks ja asendusid põhjamaiste öödega ning mu peas kestis tormiline vaidlus saatuse ja vaba tahte vahel. Olin 23, värske abikaasa, peatne isa. Kas seda kõike olingi ma tahtnud? Justin Petrone

Siin kaante vahel on sürrealistlik sissevaade aastatesse, mis ma olen veetnud selles väikeses linnas. Ma saabusin ühe suvalise rongiga, ise ka imestades, mida ma jälle siin teen. Mu abielu oli läbi, mu peamised kaaslased olid märkmik ja pliiats. Siis hakkasid asjad juhtuma. Ma armusin Disainerisse, mind võrgutas Preili Pilv, lohutas Emalõvi, vangistas Tiigritüdruk. Mu ümber liikusid diivad, peakokad, ennustajad, diplomaadid, poeedid, muusikud, kindralid, baarmenid, telestaarid ja isegi paadimehed. Ma kogesin lõikuspidusid, folke, kohviku- ja teatristseene, jaanitulesid ja joogatunde. Ja kohvi. Palju kohvi. Aga peamine, mis ma nende aastatega selgeks sain: sa ei saa kirjutada hästi ilma armastuseta

Mis aitab USA mereväe eriüksuslastel, Ränioru tehnoloogiahiidudel ja maailma edukaimatel juhtidel jõuda oma vaimse saavutusvõime tippu? Steven Kotler ja Jamie Wheal on sukeldunud vookogemuse (ingl flow) sügavustesse ning selle nelja aasta pikkuse interdistsiplinaarse kaardistamise tulemused kõigile kättesaadavaks teinud. Vookogemust defineeritakse kui „optimaalset teadvuse seisundit, kus me tunneme end kõige paremini ja töötame kõige paremini“ ning see käib nende „tsoonis viibimise“ hetkede kohta, kus meie keskendumine on sedavõrd intensiivne, et kõik muu lakkab olemast. Tegevus ja teadlikkus hakkavad kokku sulama. Meie enesetaju haihtub. Meie ajataju niisamuti. Ja kõik, nii vaimse kui ka füüsilise saavutusvõime aspektid kerkivad kõrgustesse. „Raamatu ilmumise järel leidsime end vookogemusest rääkimas aina laiemas ringis. Alguses olid need kohtumised inimeste ja organisatsioonidega, kel oli korgete panustega konkurentsi vastu oma huvi, näiteks profisportlaste ja sojaväega, kuid ring laienes ning holmas peagi ka Fortune 500 ettevotteid, finantsorganisatsioone, tehnikafirmasid, tervishoiuteenuste pakkujaid ja ülikoole. Arusaam sellest, et teadvuse ebatavalised seisundid voivad saavutusvõimet parandada, nihkus äärealadelt peavoolu.“ Avasta nihestatud seisundi saladused, tutvu teiste ekstaatikute praktikaga ning saa oma valdkonna teerajajaks.

Raske on leida investorit, keda jätab külmaks, mida on ligi kuuekümnel maailma kõige edukamal maakleril investeerimise kohta öelda. Just sellist harukordset võimalust pakub Jack D. Schwageri "Turuvõlurite taskuraamat", ladudes järjest lugejate silme ette aktsia-, valuuta- ja futuuriturgudel mängijate tähelepanekuid, turutehingute protsesse, riskiohje põhimõtteid, olulisimaid näpunäiteid ning palju muudki. Schwager on veerand sajandi vältel usutlenud maailma paremikku kuuluvaid kauplejaid eesmärgiga mõista, mille poolest nad erinevad teistest turuosalistest. "Turuvõlurite taskuraamat" vastab nii sellele kui ka paljudele teistele kauplemist puudutavatele küsimustele. Raamat toob välja olulisi dimensioone, mida vaid Schwager suudab legendaarsetelt kauplejatelt pikkade usutluste käigus välja pinnida. Ometi pole tegu käsiraamatu ega õpikuga. Siin pole ei nõuandeid ega soovitusi, kuidas turul varandusi kokku ajada. Ehkki kauplemine pole kaugeltki midagi, mida teha raamatus näpuga järge ajades, ajavad paljud algajad just sellist manuaali taga, adumata, et on kontseptsioone, ilma milleta kauplemises edu ei saavuta, olgu metoodika kui geniaalne tahes. Küll aga on see raamat meeltmööda kõigile neile, kes ihkavad edukale turul tegutsemisele korralikku alusmüüri laduda. Lugejatele, kes tunnevad huvi kauplemise ja investeerimise vastu, pakub Schwager kontsentreeritud nõu ja seda kergesti loetavas võtmes.

Raske on leida väärtusinvesteerimisest paremat viisi, kui eesmärgiks on saada rikkaks, kinnitab Guy Spier. Tegu pole aga pelgalt aktsiate valimise, vaid tõeliste väärtuste strateegiaga, mis on enamat kui raha, tõus ametiredelil või sotsiaalne kapital. Warren Buffett pani üsna oma investorkarjääri alguses osaühingud kinni ning tagastas aktsionäridele nende vara. Ilmselgelt pole raha olnud see, mis on pannud Buffettit stepptantsu vihtudes tööle kepsutama, kirjutab Spier oma erakordselt avameelses raamatus "Väärtusinvestori haridustee", mis viib küll lugeja Wall Streeti kõige pimedamatesse nurkadesse, kuid on oma olemuselt üks nutikas ja praktiline teejuht tõelise edu tuumani. Investeerimise tehnilist poolt – näiteks raamatupidamise lugemist ja allahinnatud firmade leidmist – on küllaltki lihtne õppida. Kuid mis kasu on neist oskustest investorile, kes on uppumas hirmumerre? Kui investor ei mõista oma sisemaailma – seda, millised on tema, ebakindlused, ihad, eelarvamused ja suhtumine rahasse – tõmbab reaalsus tal varsti vaiba alt. Spier tunnistab, et just nõnda toimis ta oma karjääri hakul, mil ahnus ja ülbus ta D. H. Blairi viisid. "Ning just kadedus sundis mind ennast reklaamima ja püüdma olla keegi, kes ei jäänud endale truuks. Sisemisele teekonnale asudes sain ma eneseteadlikumaks ja hakkasin neid nõrkusi paremini ära tundma." Spier ei salgagi, et ta on oma sisemise arengu nimel teinud läbi mitmeid teraapiaid, alates kognitiivsest käitumisteraapiast kuni seitse aastat väldanud jungiaanliku teraapiani. Ta on mitmete rabide ja teiste vaimsete õpetajate toel süüvinud religiooni, õppinud filosoofiat ning lugenud lõputul hulgal eneseabiraamatuid. Ometi kulus tal pea kaks aastakümmet, et jõuda inimese ning investorina punkti, kus ta praegu on. "Ka mina olen veel lõpetamata teos, just nagu teiegi," julgustab Spier kestva edu nimel edasi liikuma.

Mida teha selleks, et astuda Airbnb, WeChati või Slacki edulugude jälgedes? Hoffman ja Yeh väidavad, et tänapäeva keskkonnas on välkkasvu agressiivne kasvustrateegia võtmetähtsusega element, mis aitab äri kiirelt üles ehitada. See kujutab endast rida tehnikaid, mis võimaldavad nii idufirmadel kui ka juba kanda kinnitanud äridel rekordilise ajaga turul tooni andvaid ettevõtteid luua. Välkkasvu taga seisavad kiire kasvu taganttõuke ja ohjes hoidmise strateegiate ning tehnikate kogum, mis seavad ebamääraste väljavaadetega keskkonnas efektiivsuse asemel esikohale kiiruse. Välkkasv eeldab küll hüperkasvu, kuid on enamat kui tuim "kasva kähku suureks" plaan. See nõuab sihikindlaid ja eesmärgipäraseid valikuid, mis ei pruugi olla traditsioonilise ärimõtlemise seisukohalt sugugi loogilised. Lisaks on vaja langetada raske otsus: kas võtta välkkasvu näol juurde veel üks risk ja teha enda elu ebamugavaks või leppida veelgi suurema riskiga jääda kaotajaks, sest konkurendid välkkasvavad esimesena. Raamatu kirjutamisel suhtlesid autorid sadade tegevjuhtidega, sealhulgas nendega, kes tüürivad maailma kõige väärtuslikumaid ettevõtteid, nagu näiteks Facebook, Alphabet (Google), Netflix, Dropbox, Twitter ja Airbnb. Ehkki nende lood mitmeski aspektis varieeruvad, on neil kõigil üks ühine joon: äärmuslik, kohmakas, riskantne, ebaefektiivne ja kompromissitu arusaam kasvust. Autorid selgitavad üksipulgi lahti, kuidas välkkasv käib ning millal ja miks seda teha. Lisaks sisaldab raamat ettevõtete lühiprofiile, mis pakuvad põhjalikumat konteksti. Aken tegutsemiseks võib olla ahtake ja sulguda ruttu, hoiatavad autorid. Isegi mõni kuu kõhklemist võib tähendada seda, et juhtpositsiooni asemel tuleb võtta sisse rabe tagaajaja roll.

Legendaarne investeerimisguru Michael Lewis alustab oma raamatut "Wall Streeti pokker" nõnda: oli 1986. aasta algus. See oli minu firma Salomon Brothersi allakäigu esimene aasta. Meie juhatuse esimees John Gutfreund tõusis oma lauast ja läks jalutama. Mingi kõhedust tekitav kuues meel juhatas teda ikka just sinna, kus oli parajasti kriis. Gutfreund paistis haistvat raha kadumist. Ta oli viimane inimene, keda pingul närvidega maakler näha tahtis. Gutfreundil oli komme selja tagant ligi hiilida ja üllatada. Talle see meeldis, sulle mitte. Sinu lähiümbrus hakkas tõmblema nagu langetõbiste palat. Inimesed teesklesid, et on paaniliselt hõivatud, jõllitades samal ajal pingsalt punkti otse su pea kohal. Peas lõi plärisema äratuskell: Gutfreund! Gutfreund! Gutfreund! Tol 1986. aasta päeval tegi Gutfreund aga midagi kummalist. Selle asemel, et meid kõiki kabuhirmuga täita, siirdus ta otsejoones Salomon Inc juhatuse liikme ja ühe Salomoni parima võlakirjamaakleri John Meriwetheri juurde. Sellest, mida Gutfreund ütles, on saanud Salomon Brothersis legend ning lahutamatu osa firma korporatiividentiteedist. Ta ütles: "Üks käsi, miljon dollarit, ei mingeid pisaraid." Meriwether sai otsekohe aru, mida see tähendab. Wall Streeti kuningas tahtis mängida miljoni dollari peale ühe käe jagu mängu, mida kutsuti Wall Streeti pokkeriks. Kuid Gutfreundi väljakutse tegi sedapuhku kummaliseks panuse suurus. Tavaliselt ei ületanud see sadat dollarit. Miljon oli ennekuulmatu. See paistis olevat täiesti arulage. Tähendab, mõnes mõttes selles asja iva oligi. Gutfreund oli Wall Streeti, Meriwether aga mängu kuningas. Wall Streeti pokkeri mängija aukoodeks meenutas revolvrikangelase oma. Sestap tundis Meriwether kohustust mängida. Ent ta teadis, et see on lollus – temal polnud midagi võita. Võidu korral läheks Gutfreund endast välja. Kui Meriwether aga kaotaks, tähendaks see miljonit dollarit vastu pükse. See oli hullem, kui ülemuse vihastamine. "Ei, John," ütles ta. "Kui me selliste arvude peale mängime, tahan mina päris raha peale mängida. Kümme miljonit dollarit. Ei mingeid pisaraid." See lugu leidis aset keset nüüdisaegset kullapalavikku, mil eales varem polnud sedavõrd paljud ühegi oskuseta kollanokad teeninud sedavõrd palju raha, kirjutab "Wall Streeti pokkeri" autor Lewis. Tegu on ühe kirkaima tolle kümnendi kokkuvõttega, mis pakub värvikat ülevaadet toonastest sündmustest täis ennekuulmatut korruptsiooni, valesid, reetmisi, pisaraid ja pettumusi.

Raha on võimas vahend, mis suudab meid end teenima panna. Samas ongi ta ainult vahend ja ei midagi muud. Zen’i idealistlik eesmärk võiks küll olla vabanemine sõltuvussuhtest rahaga, aga see oleks praegusajal jabur. Hoopis tähtsam on panna raha enda jaoks tööle, teisisõnu tagada endale piisav rahavoog nii, et see elu ei segaks ja koormavaks ei muutuks. Michael Gilmore näitab, kuidas Aasia filosoofia ja sellele iseloomuliku teadveloleku integreerimine meie finantsmõtlemisse võimaldavad jõuda harmooniani isiklikes rahaasjades. Laias plaanis keskendub raamat sellele, kuidas muuta oma mõttemaailma. Meie väärtused peaksid olema kooskõlas endale võetud finantseesmärkidega. Gilmore annab ette 49 sammu, mille abil sellel teel õige suund võtta. Need sammud ei tohiks kellelegi üle jõu käia ning jääb lugeja otsustada, kui palju ta korraga valmis on astuma. Zen’ilik suhtumine aitab meil ümbritsevat näha sellisena, nagu see on, ning annab meelerahu ja kindlustunnet toimetulekuks rahastressiga. Autor ütleb ise: „[---] just nüüd ongi õige aeg valmistuda paremaks tulevikuks – paremaid harjumusi kujundades, neid kasutusele võttes ja arendades. Paremaid harjumusi nagu säästmine ja investeerimine. Või mediteerimine, vaimne valvsus ja hingamine ning rahasse rahulikult, teadlikult ja zen’ilikult suhtumine.“