Tooted

„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks. Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.

Tuntud saksa kirjanik Heinrich Böll reisis koos perega 1950. aastate keskel Iirimaal ning peatus Achilli saarel. „Iiri päevikus” kirjeldab ta Iirimaa igapäevaelu ja olustikku, kohtumisi pubides, rongides ja mujal, kuhu juhus ta Iirimaal viis. Neist kildudest kujuneb haarav jutustus täis Böllile omaseid teraseid tähelepanekuid ja mõistmisi. Midagi tolleaegsest Iirimaast on alles veel praegugi, kuigi muutused on olnud suured. Iirimaa huumor, rahvamuusika, kultuur ja traagiline ajalugu tõmbavad ligi üha uusi huvilisi ning praegugi võib leida Achilli saarel saksa turiste, kes hoiavad käes just Heinrich Bölli raamatut. Aga nagu Böll ise on öelnud, ei maksa teda süüdistada, kui eest ei leita just tema kirjeldatud maad. Küll aga on tema raamat hea algus iga lugeja oma Iirimaa avastamiseks. Heinrich Böll (1917–1985) oli üks sõjajärgse Saksamaa kõige olulisemaid kirjanikke. Ta kirjutas sõja mõttetusest ja sõjajärgse elu ja ühiskonna silmakirjalikkusest, kaitstes inimsust ja näidates inimkogemuse poeesiat. Tema teoseid loeti ja tõlgiti laialdaselt ning ta oli üks tõelisi sõjajärgse maailmakirjanduse suurkujusid. 1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia kogu oma loomingu ja selle järjekindla mõju eest globaalsele lugejaskonnale. „Iiri päevik” ilmus esmakordselt eesti keeles 1987. aastal Loomingu Raamatukogus.

Klassikalise saksa idealismi esindaja Johann Gottlieb Fichte (1762-1814) filosoofilise idealismi manifest "Inimese määratlus" (ilm. 1800) tähistab mõtleja evolutsioonis esimese suure, nn. kantiaanlik-eetilise perioodi lõppu ja ühtlasi üleminekut järgmisele, nn. metafüüsilis-müstilisele. Populaarses vormis resümeerib Fichte selles teoses oma algupärase, "teadusõpetuse" ideedele tugineva filosoofia, milles käesoleval juhul tõuseb kesksena esile absoluutse aktiivsuse ja inimese vabaduse probleem.

"Juuksurite pikniku" iseloomustuseks seisab originaalväljaande saatesõnas: "Selle raamatu kahekümnes loos viib Felicitas Hoppe oma lugeja äraspidistesse maailmadesse. Saatuse tuju või veider juhus paiskab tema kangelased paikadesse, kus nad püüavad pinda jalge alla saada. Nad on tühipalja kriimustuse kangelased ja õnnetuse rüütlid. Nende lugude dramaatika järgib unenäoloogikat. Pole mingit kindlat pinda ei kangelastele ega lugejale.

See kogumik vestlusi ja kõnelusi Goethega on suuremalt jaolt sündinud autori loomutungist muuta kirjapanekuga enda omaks midagi läbielatut, mis tundub talle väärtuslik või tähelepanuväärne. "Lisaks vajasin ma alati õpetust, nii siis, kui kohtasin esimest korda seda erakordset meest, kui ka siis, mil olin juba aastaid temaga koos elanud ja haarasin meelsasti tema sõnade sisu ning panin selle endale kirja, et see oleks mul edasise elu jaoks tallel. Aga kui ma mõtlen tema sõnade heldele küllusele, mis pakkus mulle õnne üheksa aasta kestel, ja vaatan nüüd seda vähest, mis mul õnnestus sellest paberile kirja panna, siis tundun endale lapsena, kes katsub kosutavat kevadvihma avali käsi kinni püüda, aga kellel suurem osa jookseb sõrmede vahelt läbi ..." Johann Peter Eckermann

Triloogia „Kuutõbised” kujustab kirjanduslike sümbolitega ja läbi kolme ajastu ulatudes Brochi väärtustekao teooriat. Kui „Pasenow”, mille nimitegelase identiteeti hoiab suuresti koos vaid tema sõjaväemunder, on veel kirjutatud traditsioonilises realistlikus laadis à la Theodor Fontane, siis „Huguenaus” otsustas Broch pikkida romaaniteksti kümne „ekskursina” tõsitunnetusteoreetilise traktaadi „Väärtuste lagunemine”, millega ta annab kõigis kolmes köites kujutatule teoreetilise raamistiku. Just vaimsetel-eetilistel väärtustel on kadunud neid koos ja tasakaalus hoidnud süsteemne keskpunkt, religioosne kese, mille tähistamiseks usuleige Broch kasutas hiljem „jumala” asemel määratlust „maiselt absoluutne” (das Irdisch-Absolute). Kõik väärtushinnangud pürgivad moodustama tervikust irduvaid osasüsteeme ja neid siis absolutiseerima. Väärtussüsteem killustub, laguneb koost. Seetõttu on inimesed ja ühiskond kaotanud sotsiaalses segadikus orienteerumise võime ja käituvad otsekui kuutõbised. Nii esitas Broch oma teoreetiliselt põhistatud arusaama sellest, kuidas lääne ühiskond oli Saksamaa näitel jõudnud peataoleku, sõja ja kaoseni. Ehkki keel polnud autorile primaarne, tegi ta keeleliselt kirjeldatavaks inimpsüühika irratsionaalsed valdkonnad, mida seni oli peetud sõnadega haaramatuks. Lisatud on Brochi enda viis kommentaari oma teosele ning tõlkija järelsõna.

Raev täitis vürstitari. Ta heitis kõigest jõust kivi ja hüppas siis ise kivile järele. Kivi lendas kaheteistkümne sülla kaugusele ja vürstitar hüppas veelgi kaugemale. Nüüd astus kivi juurde kuningas Gunther, aga tema taga seisis nähtamatu Siegfried. Gunther katsus kivi tõsta, kuid suutis selle vaevu kõikuma panna. Siis tõstis kivi Siegfried ja viskas ning kuningas Gunther tegi, nagu viskaks tema. Kivi lendas palju kaugemale kui Brünhildil. Siegfried haaras kuningas Guntheril käe alt kinni ja hüppas koos temaga kivist veel kaugemale. Kõigile aga paistis, nagu oleks viske ja hüppe teinud kuningas Gunther. Nii oli Siegfried kuninga elu võitnud. Vürstitar Brünhild ütles oma saatjaskonnale: "Nüüdsest peale kuulute kõik kuningas Guntherile! Tema võitis mind!" Rüütlid panid seepeale relvad maha, astusid kuningas Guntheri juurde ja painutasid tema ees põlvi, avaldades niiviisi austust oma vürstitari alistajale.

Austria klassiku Heimito von Dodereri 1951.a. ilmunud romaan on rabavalt küllusliku keele ja meelega panoraamromaan Viinist, ühendades aastaid 1911 ja 1925 ning manades meie silme ette aukartustäratava galerii Viini inimtüüpe ja saatusi, kes kõik kuidagi rühmituvad reaalse ja väga kauni Strudlhofi trepi ümber, mille ehitajale teos on pühendatud. Romaan on ülistuslaul Viinile ja tema ümbrusele ning osaliselt mälestusmärk Austria-Ungari kadunud monarhiale. Inimese motiivid millegi tegemiseks või tegematajätmiseks, millest kasvab välja ta saatus, on leidnud harukordselt peenekoelise analüüsi..