Tooted

Silmapaistva tšehhi kirjaniku Karel Caperki poolt kirja pandud neli lühiromaani kujutavad endast kõige lihtsamas, kõige tavalisemana näivas inimeses peituvate inimlike väärtuste sügavat psühholoogilist analüüsi.

Hordubal

Novell jutustab lihtsast talupojast Juraj Hordubalist, kes naaseb pärast mitut tööaastat Ameerikas tagasi oma kodumaale. Ta loodab taasleida perekondliku läheduse, kuid koduste suhtumine temasse on muutunud. Tema naasmine toob kaasa traagilise sündmuste jada.

Meteoor

Noor tundmatu mees satub raskelt vigastatuna haiglasse pärast lennuõnnetust. Ta ei tule teadvusele ning arst, halastajaõde, selgeltnägija jt loovad temast omaenda versiooni, püüdes mõista, kes ta oli.

Tavaline elu

Peategelane, pensionile jäänud raudteelane, püüab kirjutada oma elulugu, olles veendunud, et tal on olnud täiesti tavaline elu. Kuid mida sügavamale ta enda minevikku kaevub, seda rohkem avastab ta endas vastuolusid ja sisemisi muutusi.

Esimene päästesalk

Lugu toimub mägedes, kus päästeekspeditsioon üritab vabastada varingu alla jäänud kaevureid. Erinevatest karakteritest koosnev grupp peab tegema koostööd, ületama hirmud ja vastuolud, et päästa elusid.

Tšehhi muhe jutuveeretaja ja ajakirjanik Karel Čapek (1890–1938) lavastas 1920. aastate alguses Prahas Vinohrady teatris kümmekond näidendit, põhiliselt Molière’i ja Aristophanese komöödiaid, ning pani seejärel, täpselt saja aasta eest kirja, milliseid ootamatuid takistusi tuleb teatritegemisel lakkamatult ületada, enne kui näitemäng jõuab esietenduseni. Lõbusaid lugusid vestes toob Čapek kulisside tagant välja kõikvõimalikud tegelased, tunded ja loovad jõud, milleta lavastus ei sünniks, aga jätab aupaklikult ruumi ka teatri saladusele. Kaksteist aastat hiljem otsustas ta samal moel ette võtta ka üha populaarsema filmikunsti köögipoole, sest filmi lõpptulemuse ja tootmisprotsessi vahel nägi ta veelgi põnevamaid kääre. Kirjanik palus vennast kunstnikul Josefil täiendada jutte joonistustega ning nüüd ilmub tõlge esimest korda kõigi algsete illustratsioonidega.

Tänapäeval Lääne-Euroopas ja Ameerikas suure populaarsuse võitnud, praegu Pariisis elav tšehhi kirjanik Milan Kundera (s 1929) etendas tähtsat osa Tšehhoslovakkia 1968. aasta sündmustes. Sattunud oma kodumaal põlu alla, oli ta sunnitud sealt lahkuma, tema 1965. a. kirjutatud romaan "Nali" aga kanti seal keelatud kirjanduse nimistusse.

"Nali" on mitmekihiline, probleemiderohke teos. Selles kujutatakse elu ja inimesi, kellega saatus on kurja nalja teinud. Ka peategelasel on hukatuslik kalduvus rumalateks naljadeks. See on üheks ajendiks, miks ta ülikoolist välja heidetakse, see vajutab ka pitseri tema suhetele vastassooga, kes on hõivanud tema mõttemaailmas üsnagi soliidse koha.

Huvitavas minavormis esinevate tegelaste kaudu on näidatud "reaalse sotsialismi" inimvaenulikkuse ja moraalse allakäigu põhjusi. Selles mõttes on "Nali" eesti lugejale lähedane ja arusaadav, teos nagu meie endi elust. Romaan on senini ilmunud kahekümne neljas keeles.

Meie aja vanima luuretalitluse, Inglise Secret Intelligence Service'i, aga ka nooremate Lääne luuretalitluste tegevusest on kirjutatud ohtrasti, tunduvalt vähem aga Nõukogude luurest. Veel paarkümmend aastat tagasi salati selle olemasolu hoopis maha, teisalt aga väideti, et see on maailma parim. Siis sai Teise maailmasõja aegne legendaarne luuraja Richard Sorge postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse ja faktikirjanduses avanes tee lugudele Nõukogude hiilgavatest luurajatest.

Švejk oli juba kolmandat päeva välipreester Otto Katzi tentsikuks, kuid välipreestrit ennast oli ta selle aja sees ainult ühe korra näinud. Kolmandal päeval tuli ülemleitnant Helmichi tentsik ütlema, et Švejk tuleks ja koristaks oma välipreestri ära. Teel jutustas ta Švejkile, et välipreester oli ülemleitnandiga riidu läinud ja klaveri puruks peksnud, ise aga on maani täis ega taha koju minna. Ülemleitnant Helmich on samuti purujommis, visanud teine välipreestri koridori ja see istub nüüd ukse kõrval maas ning magab.