Tooted

Raamat kaasneb Adamson-Ericu muuseumi näitusega "Lõunaristi all. Gunnar Neeme – eesti kunstnik Austraalias” (15.06.–28.10.2018). Gunnar Neeme (1918–2005) on oma erakordselt laiahaardelise loomepärandi, mitmes suunas pulbitseva ürgse ande ja energiaga üks kõige märkimisväärsem Austraalias elanud ja töötanud eesti kunstnik ja kirjanik. Gunnar Neeme lahkus sõjapõgenikuna Eestist oma õpinguteaja keskel, tema kunstnikuks kujunemine ja kunstnikukarjäär sai teoks Austraalias. Kuna ta töötas kogu elu graafilise disainerina, on tema vabalooming äärmiselt mahukas ja mitmekülgne: ta väljendus erinevates tehnikates ja erinevates laadides realismist abstraktse loominguni. Austraalia maastik, värvid, valgus, mütoloogia – kõik see vormis Gunnar Neeme kunsti. Oma loominguga sulandus ta nii Melbourne’i kui ka Sydney kunstiellu ning tajus end selle osana. 2018. aastal, mil tähistatakse Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, möödub ka Tartust pärit kunstniku sünnist terve sajand. Eesti riigist vaid paar kuud noorema Gunnar Neeme elusaatuses ja keerukates valikutes peegeldub ilmekalt Teise maailmasõjaga vallandunud turbulentsi paisatud väikerahva lugu. Koostööpartner: Eesti Kirjandusmuuseum Toetaja: Haridus- ja Teadusministeerium, Rahvuskaaslaste programm

160 aastat pärast neandertallaste avastamist kipume me seda esiajaloolist inimest ikka ette kujutama kuskil külmunud kõnnumaal hulkuva ilmetu kujuna, kes karmides oludes imekombel elus püsis, aga Homo sapiens'i saabudes välja suri. Ometi on viimastel aastakümnetel lisandunud selle inimese liigi kohta tohutult palju uusi teadmisi, mis sellise arusaama ümber lükkavad. Tunnustatud Briti arheoloog Rebecca Wragg Sykes juhatab lugeja olulisimate neandertallast puudutavate avastuste juurde ning näitab, kus ja kuidas ta elas, milline oli tema kultuur ja armuelu. Mis kõige tähtsam – ta kummutab ettekujutuse neandertallasest kui tähtsusetust Homo sapiens'ile allajääjast. Meie silme ette kerkib uudishimulik, leidlik, osav ja ennekõike kohanemisvõimeline muistne sugulane. "See pole lugu ainult sellest, kuidas hoopis teistsugusel viisil inimeseks olla, vaid sellestki, kuidas peaksime uue pilguga vaatama ka iseend," ütleb autor. Sykes on teinud märkimisväärset tööd, sünteesides tuhanded teadusuuringud üheks kergesti haaratavaks looks. [–-] Me kipume käsitlema kõiki inimese liike enda kaudu. Me näeme neid kui verstaposte Homo sapiens'i tekkeloos ning me tunneme huvi, mil moel me neist üle olime, kas me seksisime nendega ja kas me suretasime nad välja. Aga Sykesi käsitluses on Homo sapiens vaid kõrvaltegelane loo lõpus. "Hõimlased" seab esikohale neandertallase. Raamatu "Sapiens" autor Yuval Noah Harari väljaandes The New York Times

Aegade vältel on voodis tehtud peaaegu kõike. Muistsetel egiptlastel aitas voodi luua sidet hauataguse maailmaga, Shakespeare’i päevil kihas selle ümber seltskonnaelu ja Teise maailmasõja ajal juhtis Winston Churchill voodist tervet Suurbritanniat.

Tänapäeval on voodi tõrjutud magamistoa ukse taha ning uneterapeudid soovitavad voodit kasutada üksnes magamiseks ja seksiks. Nii tulebki selle mööblieseme kirev ajalugu ja roll inimeste elus kõne alla hämmastavalt harva. Ometi on voodil, kus veedame umbes kolmandiku oma elust, jutustada vägevaid lugusid.

„Horisontaalses ajaloos“ tõmmatakse kõrvale eesriided, mis varjavad voodit kui inimkonna üht kõige tähtsamat leiutist. Ühtviisi saavad sõna nii hiigelsuurtes kõrtsivoodites üheskoos tukkuvad rännumehed kui kullatud vooditest käske jagavad valitsejad. Raamat toob lugeja ette voodi veidravõitu ja mõnikord naljaka, kuid alati paeluva ajaloo: see on jutustus, kuidas okstest ja lehtedest ürgpesast sai põranda kohal hõljuv tehnoloogiaime.

Brian Fagan on antropoloogia emeriitprofessor California ülikoolis Santa Barbaras ja avaldanud mitu arheoloogiaraamatut.

Nadia Durrani on kirjutanud arheoloogia teemal juba kaks aastakümmet, avaldanud koos Brian Faganiga mitu õpikut ja toimetanud ajakirja Current World Archaeology.

Briti impeeriumi tõus ja langus, Ameerika Ühendriikide kujunemine suurriigiks, Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Venemaa võidu- ja allakäik – neid ajaloolis-poliitilisi protsesse oleks võimatu mõista, kui me ei uuri, mis samal ajal toimus mainitud riikide rahvastikuga. Demograafilised muutused aitavad selgitada ka seda, miks hääbus araabia kevad, kuidas Hiina on nii kiiresti esile tõusnud ja miks Suurbritannia hääletas Brexiti ja USA Donald Trumpi poolt. Paul Morland käsitleb möödunud kahe sajandi olulisemaid globaalseid sündmusi, aga vaatab ka tulevikku. Saame teada, miks meie tulevik on omajagu hallim (ühiskonnad vananevad) ja vähem valge (kasvab mitte-Euroopa rahvastik), ent rohelisem (väheneb loodusressursside tarbimine). See on oluline teos kõigile, keda huvitavad nüüdisaja põletavaimad teemad.

Suurbritannia juhtimisinstituudi (CMI) parim juhtimisraamat 2018. Paljusid tublisid spetsialiste tabab sama saatus – ühel ilusal päeval lükatakse lauale pakkumine astuda järgmine loogiline samm ning võtta vastu liidri positsioon. Vähesed aimavad sel hetkel, millise väljakutsega on tegelikult tegu. Ühtäkki selgub, et senistest suurepärastest tehnilistest oskustest enam ei piisa, et uus amet sisuga täita. Veelgi enam, ka edumõõdikud on sootuks teised, sest otsustavaks pole enam isiklik, vaid kogu meeskonna võimekus. Juhi päevad pole teps mitte vennad. Uued ülesanded ja väljakutsed voolavad justkui lakkamatu kosena uksest ja aknast sisse. Küll ootab juhtkond uut raportit, küll viskab boss lahendamiseks lauale järjekordse pakilise jama, küll kisuvad tiimis suhted hapuks. Ja nii selgubki, et senised suurepärased müügi-, finants-, või õigusalased nipid, mille najal on siiani purjetatud, enam edasi ei vii. Ühes efektiivsusega on äkitselt haihtunud ka rahulik uni, sest mitte miski pole ette valmistanud selleks, kuidas nutikaid strateegiaid sepitseda, kriise lahendada, parimaid töötajaid leida, hoida ning arendada. Kompaktses võtmes käepäraseid nõuandeid, konkreetseid juhtnööre ning põhimõtteid pakkuv "Juhi käsiraamat" on võtnud sihikule kõik need olulised teemad, mida üks tõhus juht peab virtuoosi kombel valdama. Raamat koondab kokku ajakirja Harvard Business Review' autorite kogemused ning parimad tavad, mis pärinevad nii klassikaks saanud artiklitest ning alles kujunemisjärgus ideedest ja uuringutest. Iga peatükk lõpeb põhipunktide ja tegevusjuhistega, mis aitavad loetut kohe ka praktikasse panna. Juttu tuleb sellestki, kuidas: juhtimisoskusi omandada usaldust võita mõjukaks isikuks kujuneda kindlakäeliselt delegeerida tõhusalt tagasisidet anda andekaid inimesi arendada meeskonnatööd korraldada finantsvahendeid kasutada strateegiaid koostada

Kas naise ja mehe raskete valikute langetamise kogemus on erinev? – Nagu öö ja päev, algusest lõpuni. Meeste ja naiste lähenemine on erinev, kuigi mitte tingimata selle poolest, mida me oleme harjunud arvama. Stress? – See paneb tegelikult naisi rohkem keskenduma. Enesekindlus? – Eluterve annus eneses kahtlemist toob kaasa palju paremad otsused. Ning hoolimata populaarsest väärarvamusest on naised niisama otsustusvõimelised kui mehed – kuigi nad võivad maksta selle eest kallist hinda. Miks aga tekib tõeline veelahe siis, kui otsus on tehtud? Miks me kipume naiste otsustes kiiresti kahtlema, kuid samas meeste omi tunnustama? Miks raiutakse mehe puhul hea otsustaja reputatsioon kivisse juba pärast üht suurt proovikivi, aga naine peab end ikka ja jälle uuesti tõestama? Raamat toetub naiste kaasahaaravatele lugudele ja kogemustele ning samuti faktidele, mida teadus selle teema kohta pakub. Kognitiivpsühholoog Therese Huston murrab müüte ja avab arutelu, kuidas saaksime oma harjumusi, eelarvamusi ja strateegiaid muuta, mitte ainult selleks, et kasutada igaüks oma võimalusi maksimaalselt ära, vaid ka selleks, et muuta kultuuri ning jõuda terves ühiskonnas parimate otsusteni – olenemata sellest, kes neid teeb.

Boriss Pasternaki maailmakuulsat romaani "Doktor Živago" on müüdud miljoneid eksemplare, kuid selle aluseks olnud armastuslugu ei ole kunagi täielikult avatud. Teose naistegelase Lara peamise prototüübi Olga Ivinskaja rolli Borissi elus on pidevalt pisendanud nii Pasternakkide perekond kui ka Borissi biograafid. Olgat on halvustatud ja tõrjutud, teda on nimetatud seiklushimuliseks võrgutajaks, saama peal väljas olnud naiseks, kes mängis Pasternaki ja tema raamatu loos ainult kõrvalosa. Stalin, kes Boriss Pasternakki eriliselt imetles, vastuolulist kirjanikku vangi ei pannud, ent kimbutas ja jälitas tema armastatut. Kaks korda mõisteti Olga Ivinskaja sunnitöölaagrisse. Talle esitati küsimusi teose kohta, mida Boriss parajasti kirjutas, ent naine keeldus armastatud meest reetmast. Teose naispeategelase Lara prototüübi Olga Ivinskaja ja Pasternaki kirgliku armastusloo toob nüüd perekonnaallikatele ja oma kaasaegsete intervjuudele tuginedes lugeja ette kuulsa poeedi sugulane, kirjanik Anna Pasternak.

New York Timesi ja Washington Posti bestseller. Me kõik teame, et õigest ajastusest oleneb väga palju, aga me ei tea kuigi palju sellest, milles õige ajastamine täpselt seisneb. Meie elu koosneb lõppematust otsustamisest: "Millal?" Millal alustada oma äriga? Millal astuda suhtes järgmisele tasandile? Me teeme enamasti need otsused kõhutunde järgi. Tihti eeldatakse, et ajastamine on kunst. Oma raamatus näitab Daniel Pink, et tegelikult on see hoopis teadus. Ta toetub psühholoogia-, bioloogia- ja majandusuuringute rikkalikule varasalvele, et paljastada, kuidas on parim elada, töötada ja edu saavutada. Kuidas saame kasutada päeva peidetud mustreid selleks, et luua ideaalne päevaplaan? Miks kindlad vaheajad parandavad suuresti tudengite eksamitulemusi? Kuidas saame muuta takerduva alguse värskeks stardiks? Miks peaksime hoiduma pärastlõunal arsti juurde minemast? Miks on ühes laulmine sama hea kui spordi tegemine? Ja milline on ideaalne aeg töölt ära tulemiseks, karjääri muutmiseks või abiellumiseks? Oma raamatus "Millal?" sõelub Daniel Pink välja ajastamise uusimad teadustulemused ja andmed ning sünteesib need kütkestavate vahepalade ja praktiliste juhtnööridega rikastatud haaravaks looks. Ta annab asendamatuid juhtnööre, kuidas muuta oma elu rikkalikumaks ja sisukamaks. Daniel H. Pink on üks viimase kümnendi populaarsemaid äri- ja juhtimisraamatute autoreid. Tema raamatuid on tõlgitud 35 keelde ja neid on müüdud üle maailma enam kui 2 miljonit eksemplari. Ka eesti lugejale on tuttav tema ülimenukas raamat "Liikumapanev jõud". 2015. aastal nimetas Londonis tegutsev Thinkers50 ta üheks maailma esikümnesse kuuluvaks ärimõtlejaks. Tema motivatsiooniteaduse teemal peetud TEDi kõne on enam kui 19 miljoni vaatamisega üks kümnest kõigi aegade vaadatuimast. Raamatu "Liikumapanev jõud" ideede põhjal tehtud RSA Animate’i video on kogunud Youtube’is üle 16 miljoni vaatamise. Praegu tegutseb Daniel Pink organisatsioonide Hubspot, Heleo, Betterment Institutional ja RiseSmart nõukogus. Ta on töötanud ka mitmel poliitilisel ametikohal, muu hulgas oli ta aastatel 1995–1997 asepresident Al Gore’i peamine kõnede kirjutaja.

Guy Kawasaki raamat „Mõtle silmapaistvalt“ pakub selgeid ja praktilisi nõuandeid oma tõelise potentsiaali avastamiseks ja unistuste elluviimiseks. See pole tavaline eneseabiraamat, vaid inspireeriv teejuht, mis õpetab, kuidas muuta oma elu ja maailmas midagi korda saata.

Raamat põhineb autori enam kui 40-aastasel kogemusel Apple’is, Google’is ja Canvas ning on inspireeritud ligi 200 intervjuust tähelepanuväärsete maailmamuutjatega. Lugude kaudu jagab ta konkreetseid juhiseid, mis on aidanud silmapaistvatel liidritel oma potentsiaali täielikult realiseerida ning avaldada positiivset mõju ümbritsevale maailmale.

Autor keskendub kolmele põhiteemale:

• Arenguvõime: raamat õpetab mugavustsoonist välja tulema ja avastama oma tõelised anded.
• Südikus: raamat pakub tööriistu, mis aitavad jääda eesmärkidele pühendunuks, isegi kui teekond on raske.
• Suuremeelsus: raamat õpetab looma positiivset mõju ning üles ehitama väärtuslikke suhteid.

„See raamat oleks võinud olemas olla juba siis, kui me Apple’i asutasime.“ Steve „Woz“ Wozniak, tehnoloogiaettevõtja ja Apple’i kaasasutaja

Igatsus õnne järele, mis on inimeseks olemise lahutamatu osa, väljendub mitmel viisil, tema kuju ja vorm sõltuvad ühiskonna arengutasemest. Läänemaailmas võtab see sageli "paradiisiotsingu" vormi, mujal võib see avalduda kas surematuse otsinguna või katsena saavutada rahu ja harmoonia seisund.Raamat on jagatud kolmeks suureks osaks. I osas, "Surematud igatsused", puuduvad nii sõna "paradiis" kui ka seda tähendav rõõmude aed. Õnne ihalemisega ei kaasne alati kujutlusvõime kasutamine ideaalse paiga maalimiseks. Siiski on paljudes ühiskondades olemas üldkujutlus õndsast puhkepaigast, olgu siis ajutisest või igavesest, mida selles raamatus ka kirjeldatakse. II osa – "Lugu Eedeni aiast" tegeleb paradiisi kui rõõmude aiaga. See käsitlus on ühine kolmele suurele monoteistlikule religioonile – judaismile, kristlusele ja islamile. III osas "Teised maailmad" jõutakse tänapäeva ja kaugemalegi, uuritakse paradiisi vaimulikku ja utoopia ilmalikku kontseptsiooni.Inimsugu on avastanud lõpmata palju viise, kuidas kujutada oma tabamatut unistust igavesest õnnest. Kuid nagu sellest raamatust nähtub, on need kõik täidetud kättesaamatu ja meeltele tabamatu igatsustundega.

Kristluse levikut läänemaailmas oleme harjunud pidama tõeliseks triumfiks. Paraku kaasnes sellega metsik vandalism: Jeesuse jüngrid ründasid armutult klassikalist kultuuri, tõugates lääne tsivilisatsiooni tuhande aasta pikkusse vaikellu. Raamatus „Pimeduse aja algus“ äratab Catherine Nixey ellu unustusse vajunud ajaloo ning toob lugeja ette kristluse tormilise algusaja ja sellega kaasnenud hävingu.

Enne kui kirik asus säilitama, see hävitas: 4. ja 5. sajandil purustas ja rikkus kristlik kirik seninägematus raevuhoos vapustava hulga kunstiteoseid. Paljud kujud ja templid jäid alles üksnes seetõttu, et kristlased nendeni oma algeliste redelite ja vasaratega lihtsalt ei küündinud.

Selles „puhastuses“ hävis ka enamik klassikalisest kirjandusest. Ajal, mil pärgamenti polnud piisavalt, nühiti paljude antiikautorite kirjutised maha, et need asendada „ülevamate“ teemadega. Kristlased tegid maatasa muistse maailma suurima raamatukogu, kus kunagi oli olnud vast 700 000 raamatut. Kulus rohkem kui tuhat aastat, enne kui suudeti taas sama hulk raamatuid ühte raamatukokku koondada.

Kallaletunge „hullude“, „neetud“ ja „sõgedate“ paganate kultuurile juhtisid mehed, kes olid katoliku kiriku südames. Suur Augustinus ise teatas kogudusele Kartaagos: „Et kogu paganate ja paganarahvaste ebausk oleks hävitatud, seda jumal tahab, jumal käsib, jumal kuulutab.“

Säärane maniakaalne tähelepanu ei tulnud julmusest. Vastupidi: patustaja ohjes hoidmine, ründamine, sundimine ja isegi löömine oli – kui seeläbi õnnestus ta tagasi pöörata õiguse teele – nende päästmine. Nagu vagade paradokside meister Augustinus ütles: „Oh, halastusrikas metsikus.“

Giacomo Casanova (1725‒1798) on küll tuntud oma võrgutaja maine poolest, ent pealiskaudsetest seksuaalsuhetest kaugemale vaadates leiame eest intellektuaali, osava petise, viiulimängija, kirgliku rännumehe, kirjaniku ja isegi võimaliku spiooni, keda valgustusajastu ergas vaim üha uutesse seiklustesse kandis. Harvardi Ülikooli kirjandusuurija Leo Damrosch on ajalooallikatele tuginedes teinud ära põhjaliku töö, et täiendada Casanova enda autobiograafias "Histoire de ma vie" ("Minu elulugu") jutustatud lugu ajaloolise konteksti ja lisamaterjalidega. Lugejail on Casanovaga kaasas käies võimalik näha sügavamale teda saatvatest kuulujuttudest, saada kujutluspilt 18. sajandi Euroopast ning lisada tähenduslikke kihte teadmistele selle vastuolulise veneetslase avantüüride kohta.

Jeruusalemm, 1119. aasta. Väike rühm rüütleid, kes Esimese ristisõja järel selgemaid sihte otsivad, rajavad uue ordu. Neist saavad esimesed templirüütlid – eliitsõdalased, kes on valmis elu hinnaga kaitsma kristlastest palverändureid Pühal Maal. Järgmise paarisaja aasta jooksul kujuneb Templiordust keskaja võimsaim rüütliordu. Templirüütleid imetletakse ja kardetakse, neid ümbritsevad legendid ja kuulujutud.

Organisatsioonid on oma loomult keerulised ja nii sunnibki juhtide tugev instinkt lihtsust ning korda taga ajama. Just sellepärast räägitaksegi, et organisatsiooni kultuur on ühtne, plaanidest tuleb kinni pidada, töö peab olema korraldatud ette antud eesmärkide järgi, inimestest tuleb kujundada mitmekülgsed töötajad ning meil kõigil tuleb üksteise tööle hinnanguid anda, sest vaid nii vastame kõige täpsemalt juhtimise, tõhususe ja potentsiaali ettemääratud mudelitele. Need tavad on sedavõrd juurdunud, et pole lihtne näha, mida need sügavalt ekslikud süsteemid, protsessid ja tööriistad endaga kaasa toovad. Koos moodustavad need õigustuse peaaegu kõigele, mis meiega tööl toimub – kuidas meid ametisse valitakse, mille järgi hinnatakse, kuidas koolitatakse, mismoodi tasustatakse, edutatakse ja vallandatakse. Lähemal vaatlusel selgub aga, et sellel kõigel pole põrmugi alust. Neid võiks nimetada valearvamusteks või müütideks, millest üheksa kõige levinumat on selles raamatus kirjas. Esimesed kolm peatükki küsivad, miks organisatsiooni kultuuri, plaane ja eesmärke nii otsustavalt peale surutakse, ning kuidas jõuda niikaugele, et me end ise rohkem kokku võtaksime. Järgnevad peatükid tegelevad inimloomuse ja sellega, kuidas nii end kui ka teisi kõige paremini arendada. Kaheksas peatükk uurib, miks seatakse eeskujuks tasakaalu, et seejärel juhita tähelepanu sootuks teistsugusele pürgimist väärt sihile. Viimane peatükk aitab aga mõista, miks juhtimisoskust nii kõrgelt hinnatakse, ning näitab, mis paneb meid tegelikult teistele järgnema ja jäägitult nende visioonidele pühenduma.