Tooted

Rootsi tuntud kaasaegse kirjaniku kolmes jutustuses jälgib autor peategelase Martini kohanemist uues koolis, keerulisi suhteid kaasõpilastega, sõbra leidmist, lahkhelisid vanematega ja leppimist.

Kui ajalooline romaan räägib teos Taani kuningas Christian VII ja tema ihuarstist Johann Friedrich Struenseest, kelle kätte vaimuhaige monarh andis 1768. aastal kogu võimu. Noor saksa arst oli Voltaire’i ja Rousseau jünger ning viis lühikese ajaga feodaalses, pärisorjuslikus Taani riigis läbi omamoodi revolutsiooni. Mõistagi ei saanud puhta idee kokkupõrge reaalse poliitikaga jääda karistamata: neli aastat hiljem Struensee hukati. Prantsuse revolutsioonini oli jäänud siis veel 17 aastat. Kui armastusromaan jutustab teose tundlikus võtmes loo Struenseest ja kuningas Christian VII abikaasast, noorest Inglise printsessist Caroline Mathildest, kellest lugeja silme all kasvab eneseteadlik ja julge naine, kes läheb sirge seljaga vastu traagilisele saatusele. Kui filosoofiline romaan käsitleb teos vaimu- ja võimuvõitlusi, kus väliselt tähtsusetud ja tõrjutud, nagu Ove Høegh-Guldberg, tahavad saada suureks, nii nagu kidur võpsik loodab pääseda vohama seal, kus suured tammed on maha võetud.

Leo Talgre sündis 3. veebruaril 1919 Vastseliinas, Võrumaal. Oli eesti luuraja. Põgenes 1941. aasta märtsis Nõukogude okupatsiooni eest suuskadel Soome. Liitus sama aasta juunis Erna salgaga, heideti 27. juulil 1941 langevarjuga Viitna lähedal. Osales radisti-luurajana Erna lahingutes. 1941 liitus Saksa luureüksuse Cellariusega, autasustati II klassi Raudristiga. Aastatel 1943–1944 oli Haukka grupi põhiorganiseerija. Elas varjunime all Tallinnas, nn "kindralite majas", mida ENSV ajal hakati nimetama „"valitsuse majaks". 17. detsembril 1944 hukkus Leo Talgre kinnipidamiskatsel. Tema hukkumisega seoses on levinud mitmeid versioone.

Peategelane Annika Bengtzon on raskes olukorras: ta on edutatud Õhtulehe toimetuses kriminaaluudiste osakonna juhatajaks, kus tööd on palju, alluvad intrigeerivad, Olümpiastaadionil plahvatab pomm ja kodus ootavad kaks väikest last ning nädala pärast on jõulud. Plahvatuses saab surma rikas ja võimukas ärinaine Christina Furhage, kellest kõik räägivad aukartusest värisedes. Terroriteos kahtlustatakse salapärast Pommipanejat, kuid lähemal uurimisel hakkab Annika kahtlustama, et tõeline motiiv võib peituda ohvri isikliku elu varjavate säravate kulisside taga. Kriminaaljutu taustaks on igapäevane elu: argipäev ajalehetoimetuses, tänapäeva naise valikud töö ja pere vahel. Teravalt tõuseb esile ajalehetegemise eetika: kui kaugele võib minna võistlejate edestamise ja müüva uudisjutu nimel. Liza Marklund (1962) on Stockholmi ajakirjanik, kes on töötanud uudistetoimetana ja peatoimetajana nii ajalehes kui televisioonis. Liza Marklund sai selle romaani eest 1998. aastal Rootsi parima detektiivromaani auhinna.

Rootsi kino ja kirjanduse grand old man'i Ingmar Bergmani filmistsenaariumis on juttu just sellest, mis pealkirjas: abieluinimeste omavahelistest tülidest, leppimistest ning taastülidest, teksti taustal võib kõike ka ise järele teha, kaklemisest leppimiseni või vastupidi. Stsenaarium on mitmetes teatrites lavastatud.

"Varjukõnd" on meisterlik, luuletaja sulega kirjutatud kriminaalromaan, kus iga detail on kõnekas ja psühholoogiline analüüs ulatub kõrgemale selle žanri tavapärasest tasemest.

Eesti kirjanduse ajalugu läbi soomlase silmade. Kui eesti kirjandus jäi sõja ja stalinismi aastatel ellu ja ärkas uuele õitsengule 1960. aastatel, oli see ime, mis rääkis eestlaste enesekaitsest ja tahtest ning oskusest vastu panna: nii kirjeldab eesti kirjandust seda hästi tundev soome kirjanik ja esseist Juhani Salokannel. Selle raamatu aluseks on aastakümnete jooksul tehtud tähelepanekud, intervjuud eesti literaatidega ja arhiivitöö. Nii sünnib tervikpilt eesti kirjanduselu kujunemisest mitmesuguste võrgustike toel. Autor on seda tähele pannud, sest see on erinenud kirjanduselu ülesehitusest ja kujunemisest Soomes. Eestis tuttavad nähtused, nagu kirjanduslikud perekonnad, kirjanike ühised ülikooliõpingud, kultuuriväljaanded ja -organisatsioonid, paigutuvad sel kombel uude valgusesse. Ellujäämise edulugu sai jätku, kui taasiseseisvumine tõi koos oodatud vabadusega kaasa ka suure murrangu kirjanduselus. Seegi käis teistmoodi kui põhjanaabrite juures.