Tooted

Rootsi tuntud kaasaegse kirjaniku kolmes jutustuses jälgib autor peategelase Martini kohanemist uues koolis, keerulisi suhteid kaasõpilastega, sõbra leidmist, lahkhelisid vanematega ja leppimist.

Kui ajalooline romaan räägib teos Taani kuningas Christian VII ja tema ihuarstist Johann Friedrich Struenseest, kelle kätte vaimuhaige monarh andis 1768. aastal kogu võimu. Noor saksa arst oli Voltaire’i ja Rousseau jünger ning viis lühikese ajaga feodaalses, pärisorjuslikus Taani riigis läbi omamoodi revolutsiooni. Mõistagi ei saanud puhta idee kokkupõrge reaalse poliitikaga jääda karistamata: neli aastat hiljem Struensee hukati. Prantsuse revolutsioonini oli jäänud siis veel 17 aastat. Kui armastusromaan jutustab teose tundlikus võtmes loo Struenseest ja kuningas Christian VII abikaasast, noorest Inglise printsessist Caroline Mathildest, kellest lugeja silme all kasvab eneseteadlik ja julge naine, kes läheb sirge seljaga vastu traagilisele saatusele. Kui filosoofiline romaan käsitleb teos vaimu- ja võimuvõitlusi, kus väliselt tähtsusetud ja tõrjutud, nagu Ove Høegh-Guldberg, tahavad saada suureks, nii nagu kidur võpsik loodab pääseda vohama seal, kus suured tammed on maha võetud.

Leo Talgre sündis 3. veebruaril 1919 Vastseliinas, Võrumaal. Oli eesti luuraja. Põgenes 1941. aasta märtsis Nõukogude okupatsiooni eest suuskadel Soome. Liitus sama aasta juunis Erna salgaga, heideti 27. juulil 1941 langevarjuga Viitna lähedal. Osales radisti-luurajana Erna lahingutes. 1941 liitus Saksa luureüksuse Cellariusega, autasustati II klassi Raudristiga. Aastatel 1943–1944 oli Haukka grupi põhiorganiseerija. Elas varjunime all Tallinnas, nn "kindralite majas", mida ENSV ajal hakati nimetama „"valitsuse majaks". 17. detsembril 1944 hukkus Leo Talgre kinnipidamiskatsel. Tema hukkumisega seoses on levinud mitmeid versioone.

Liv Ullmanni (snd 1938) mälestusteraamat „Muutumine“ ilmus norra keeles 1976. aastal, eesti keeles esimest korda Loomingu Raamatukogus 1986. aastal ja nüüd, nelikümmend aastat hiljem veidi värskendust saanud kujul uuesti „Loomingu Raamatukogu kuldsarjas“. Eesti keelde on tõlgitud ka koostöös Ketil Bjørnstad’ga valminud intervjuuraamat „Liv Ullmann – elujooned“. Nende kahe raamatu peale kokku saab eesti lugeja pildi erakordsest norra näitlejannast, Ingmar Bergmani väljavalitust („Stseenid ühest abielust“, „Persona“, „Sosinad ja karjed“) ja paljude teiste maailmakuulsate filmide unustamatust peaosatäitjast, aga ka lavastajast ja kirjanikust, naisest ja emast.

Suure aususega räägib Ullmann oma raskustest tööelu ja emarolli ühendamisel, ootustest talle kui naisele, edust, aga ka kahtlustest ja hirmudest. Elu seadus on muutumine: unistused ja rõõm, pettumused ja valu sunnivad meidki muutuma, ja see on üksiti möödapääsmatu inimesena kasvamise teel.

Jaanuaris 2026 pälvis Liv Ullmann Euroopa Filmiakadeemia elutööauhinna, millega tunnustati tema erakordset loomingulist panust maailma filmikunsti. 2018. aastal sai Liv Ullmann PÖFF-i elutööauhinna. Sel puhul Postimehele antud intervjuus (16. XI 2018) võttis ta kogu oma maailmamaine, nomaadielu ning New Yorgi ja Hollywoodi-aastad kokku häbeliku tunnistusega, et eraisikuna on ta endiselt Liv Norrast, Trondheimist.

Tõlkele on lisatud ka Anu Saluääre saatesõna, milles ta räägib lähemalt Liv Ullmannist ja ka raamatu tõlkeloost.

Rootsi kino ja kirjanduse grand old man'i Ingmar Bergmani filmistsenaariumis on juttu just sellest, mis pealkirjas: abieluinimeste omavahelistest tülidest, leppimistest ning taastülidest, teksti taustal võib kõike ka ise järele teha, kaklemisest leppimiseni või vastupidi. Stsenaarium on mitmetes teatrites lavastatud.

"Varjukõnd" on meisterlik, luuletaja sulega kirjutatud kriminaalromaan, kus iga detail on kõnekas ja psühholoogiline analüüs ulatub kõrgemale selle žanri tavapärasest tasemest.

Eesti kirjanduse ajalugu läbi soomlase silmade. Kui eesti kirjandus jäi sõja ja stalinismi aastatel ellu ja ärkas uuele õitsengule 1960. aastatel, oli see ime, mis rääkis eestlaste enesekaitsest ja tahtest ning oskusest vastu panna: nii kirjeldab eesti kirjandust seda hästi tundev soome kirjanik ja esseist Juhani Salokannel. Selle raamatu aluseks on aastakümnete jooksul tehtud tähelepanekud, intervjuud eesti literaatidega ja arhiivitöö. Nii sünnib tervikpilt eesti kirjanduselu kujunemisest mitmesuguste võrgustike toel. Autor on seda tähele pannud, sest see on erinenud kirjanduselu ülesehitusest ja kujunemisest Soomes. Eestis tuttavad nähtused, nagu kirjanduslikud perekonnad, kirjanike ühised ülikooliõpingud, kultuuriväljaanded ja -organisatsioonid, paigutuvad sel kombel uude valgusesse. Ellujäämise edulugu sai jätku, kui taasiseseisvumine tõi koos oodatud vabadusega kaasa ka suure murrangu kirjanduselus. Seegi käis teistmoodi kui põhjanaabrite juures.