Tooted

Kolmkümmend aastat (1964‒1993) käisid Eesti tudengid suviti ehitusmalevas. EÜE ametlikuks eesmärgiks oli nõukogude noorte töine ja ideoloogiline kasvatamine. Aga õilis kommunismiüritus pöördus kiiresti tolle ühiskonna alustalade eneste vastu. Eesti NSV-s ei pilgatud kusagil mujal nii avalikult ja hulgakesi kõike nõukogulikku kui malevakokkutulekutel. Nii palju riigivastaseid laule ja nalju ei esitatud ühegi teatri laval ega asutuse peol. Igal aastal astus paar tuhat Eesti noort haritlaskonna liiget justkui reaalsest ühiskonnast välja ja elas oma vaba elu. Nalja sai malevas pööraselt, aga muidugi ei olnud EÜE ainult pullitegemise koht. Siin tehti kõvasti tööd. Siin sai üsna ruttu selgeks, kes on andekas, kes on töökas, kes karjäärihimuline. Siit leiti eluaegseid sõpru ja elukaaslasi. EÜE asus keset tormilist elu, kukesammukese kaugusel EÜE-st olid ka näiteks Hiiu õllekas ja EKP Keskkomitee. Millise sammu keegi EÜE-st edasi astus ja kuhu oma jälje jättis, on omaette põnev teema

"Lennuki" ümbermaailmareis tõestas, et kõik on võimalik. Nii mehed merel kui ka naised kodus ütlesid endale: "Ei saa ületada ookeani, kui sa ei julge kallast silmist lasta." Me avastasime ahnelt maailma ning iseennast merel ja maal. Armastus ja usaldus on sama ilusad asjad kui maailmameri. Nad vajavad unistusi ja vabadust nagu õhku. Maris Pruuli

 "Lennuki" ümbermaailmareis on pakkunud inspiratsiooni nii mulle kui ka paljudele teistele purjetajatele. Toimus see ju meie iseseisvusaja alguses. Just siis, kui olime saanud vaba maailma kodanikeks. Nii et lisaks maailma ookeanidele on "Lennuki" ümbermaailmareisi mõõtmeks ka ajastu. Muidugi on igal sellisel reisil aga ka inimlik-isiklik mõõde, mis jääb sageli teiste eest varju. See reis süstis minu veenidesse julget pealehakkamist. Uku Randmaa, soolopurjetaja

Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega. Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret. Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult. Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid. Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen. Tegemist on "Minu" sarja sajanda raamatuga.