Tooted

1812. aasta Isamaasõja sündmused veeresid Eesti lähedusse. Riia eeslinnad põlesid, Kuramaal käisid verised lahingud. Ka tuhanded mehed Eestist ja Lätist kaitsesid sõdurite või maakaitseväelastena riiki vaenlase sissetungi vastu. Koos teiste Venemaa rahvastega tuli eestlastel ja lätlastel anda võidu heaks moona, varustust, hobuseid ja mis kõige kallim – inimesi. Mitmete NSV Liidu arhiivide materjalide põhjal vaatleb Rein helme oma monograafias esmakordselt 1812. aasta keerulist ajalugu Eestis ja Lätis.

Alatud: 21/XI.1918 Lõpetatud: 31/XII.1919 Käesolev trükis kujutab endast Vabadussõja-aegse 2. jalaväepolgu sõjategevuse päevaraamatut, mis sisaldab alates Vabadussõjale eelnenud nappidest rahupäevadest kuni sõja võiduka lõpuni tehtud ülestähendusi. Seda päevikut on pidanud ohvitserid ja allohvitserid, kes ei saanud seda mitte alati teha soojades staabiruumides. Nendes märkmetes pole sõda heroiline nagu lihvitud kunstiteos, vaid argine tegevus, nähtuna staabiohvitseri pilgu läbi. Imetlusväärne on see rahu ja asisus, millega on kajastatud meie ajaloo ärevaid ning kriitilisi hetki. Tähelepanu väärib kirjutajate hea eesti keel, sest tegemist oli ju põlvkonnaga, kes oli kasvanud tõsivenestamise ajal, mil nii algkool kui ka sõjakool olid venekeelsed, ja kes oli osalenud Esimeses ilmasõjas tsaariarmee ridades. Paljud meie hulgast võivad kadestada meeste head käekirja, arvestades seda, et nii mõnigi kord tuli ülestähendusi teha kas vankripäral, kaevikurinnatisel või lihtsalt põlve otsas. Kes tahab teada, kuidas sõda tegelikult välja näeb, peaks lugema just seda raamatut.