Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

Prantsuse kirjanduse klassiku tuntud romaan progressi ja reaktsiooni, armastuse ja alatuse, vabaduse ja türannia vahelisest võitlusest XIX sajandi alguse Itaalia väikeriigis.

Direktor oli minu vastu väga kena see päev kui ta mu tööle võttis. Ma võisin päris ise oma parfümeeriaäri pidada. See laabus hästi. Ainult et kui esimesed tundemärgid ilmusid, siis ma pidin parfümeeriaärist ära tulema. Mitte sündsuse ega millegi sellise pärast, lihtsalt kõik muutus nii keeruliseks. Õnneks sain ma tuttavaks Edgariga, ja Edgarist sai teatavasti vabariigi president. Mina olengi Edgari muusa. Aga keegi ei tundnud mind ära. Ma olin nii palju muutunud. Ei tea, kas ma lasin oma võimaluse käest? Igatahes ei saanud ma ikka veel päris hästi aru, mis minuga toimub. Kõige rohkem tegi mulle muret see sinikas parema rinna all.

Ra I ja Ra II ekspeditsioonid toimusid aastatel 1969-70. Nendega kinnitas Thor Heyerdahl oma hüpoteesi, et muinasegiptuse meremehed võisid papüüruslaevadel Atlandi ületada. See tõsiasi muutis märgatavalt arusaamu Uue ja Vana Maailma võimalikest kontaktidest ja vastasmõjudest.

Käesolev raamat annab põhjaliku ülevaate ekspeditsioonide ettevalmistamisest ja käigust, alustades laevade ehitamisega ja lõpetades heitlusega tormisel ookeanil.