Ribadeks tõmmatud linn
Sven Vabari jutukogu „Ribadeks tõmmatud linn“ koondab kaheksateist juttu aastatest 2001–2014. Vabari tekstides on tihti peategelaseks linn ise – muutlik, ebausaldusväärne, kohati ohtlik. See on kummituslik raamat, kus asotsiaalid ootavad lennukit, mis neid minema viiks; kus liiguvad ringi mõistatuslikud musta riietatud inglid; kus tänavad võivad neelata inimesi alla ja sülitada välja kuskil hoopis mujal – rong ootab jaamas ja on valmis lugejat viima lummuslikule teekonnale.
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Parameetrid
Sarnased tooted
Kirbu-Krants on armunud! Ta on koos kõigi oma kirpudega sisse võetud koeraneiust, kes on täiu täis ja armunu õnneks lühinägelik. Kirbu-Krants teeb kõik selleks, et kauni Bella süda võita. Appi tulevad südamete ekspert ja „Võrgutaja käsiraamat“.
Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!
Colas Gutmani lood Kirbu-Krantsist sündisid koostöös illustraator Marc Boutavantiga 2013. aastal ja tänaseks on sarjas ilmunud juba 16 raamatut, mida on tõlgitud viieteistkümnesse keelde ja mille põhjal on valminud ka multifilmiseriaal.
1998. aasta romaanivõistlusel neljandale kohale jäänud romaani tegevus saab alguse teise maailmasõja eel Eestis. Ladus ja põnev jutustus viib raamatu peategelase Mati Eestist Siberisse, ta jõuab olla Nõukogude ja Saksa sõjaväes, saada uuesti kokku oma Eestisse jäänud pruudiga ning minna tagasi Venemaale. Tegemist on tõelise romaaniga, kus on keerulisi inimsuhteid, armastust ning ajaloolist tagapõhja.
Aasta on 1900. Euroopa väikelinn, kus kõik tunnevad kõiki. Nii on igal sammul kadedust, armastust, armukadedust, meelekibedust, viha, hirmu, hoolivust, õelust ja totrust.
Ja kõike muud, millest koosneb meie igapäevane elu...
See autobiograafiliste sugemetega romaan on vaskse ajastu Tartust ja sealsest ülikoolist. "Lastekodu"-romaanist (2003) tuttav Andreas Wiik on koos kolleegidega matmas oma õpetajat, peaaegu sajandi vanuseks elanud Karl Mooritsat. Kuid elust suure lavastuse teinud luuletaja ja õpetlase Mooritsa viimsesse, igaviku-eelsesse tundi põimub pihtimusliku päeviku ja mälestustega Andrease enda ülikoolilugu, tulvil unistusi ja pettumusi, võite ja kaotusi, armastuse lummavat valgust ja murdumisi – kõike seda, mis tiheneb tunnetuse teeks. Me alustame templitest, lossidest, paleedest ja lõpetame labürindis – niisugune on selle raamatu sõnum. Kuid labürindiski ei puudu valikud, eksides võib avastada iseend. Vabadus on ennekõike eneseületus. Andreas Wiigi esmakogemus ülikoolist – peahoonet ehtivate sammaste vahele varjuva ukse silm – võimendub talle aknana igavikku. Omakorda võib seda raamatut võtta kui akent ühe eesti haritlase hinge-ellu ja mõtteilma 20. sajandi lõpukümnendeil.