Prantsuse 19. sajandi populaarseima naiskirjaniku George Sandi (1804-1876) loomingu kõrgperioodi kuuluv romaan "Consuelo" (1842-1843) annab oma ajaloolise tausta, piiritu fantaasialennu ja peene psühholoogiaga ülevaatliku pildi tolleaegsest romantilisest elutunnetusest. Prantsuse tuntuima naiskirjaniku esimene köide viib lugeja kaheksateistkümnenda sajandi Veneetsiasse. Vaimulikus laulukoolis õpib vaese rändmuusiku tütar, silmapaistmatu hispaanlanna Consuelo, kelle erakordset annet ta õpetaja kadedalt varjab, et päästa seda ilutseva aristokraatliku kunsti võrgust. Kui noor lauljatar lõpuks lavale pääseb, äratab ta ainuline talent vaimustustormi, hiilgav karjäär on käega katsuda. Ent Consuelo on aateline hing, kes ei taha menu eest maksta oma südamepuhtusega ega ohverdada sõltumatust kunstis. Suutmata tema ümber põimunud intriigide sasipundart lahti harutada, põgeneb ta Veneetsiast ning satub Tšehhimaale, saksastunud aadliperekonda, kelle ta oma õilsuse ja tarmukusega elujõuetust tuimusest üles raputab.

"Hüljatud" on prantsuse kirjaniku Victor Hugo romaan, mida paljud peavad üheks suurimaks teoseks maailma kirjanduses. See räägib mitmete põimunud elude saatusest 19. sajandil, keskendudes suures osas tagaotsitava, endise sunnitöölise Jean Valjean'i ja politseiinspektori Javert'i vahelisele konfliktile. Peategelased on ka Cosette, orvuks jäänud tüdruk, keda Valjean kasvatas oma lapsena, Marius, revolutsionist, kes teda armastab ja kaabakas Thenardien.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.

Legendide käesolev väljaanne sisaldab tervet uut osa, mis eestikeelsena jõuab lugejani esmakordselt. Velleri humoorikas lühiproosa on saavutanud suure tunnustuse paljudes riikides, Venemaal on ta tõusnud kümne kõige loetavama autori hulka. Nevski prospekti legende on trükitud üle pooleteise miljoni eksemplari. Eesti keeles on MV-lt seni ilmunud proosakogumikud »Ühesõiduhobu» (1984), «Nevski prospekti legendid» (1999) ja «Nulltund» (2002). «Veller kirjutab Nevski prospektist ja Leningradist. Veller kirjutab nõnda, et see on kirjutatud ka (ühtlasi, mitte eriliselt) tänasest Eestist. Kes tahab teada, mis meil juhtub, mis on mille põhjustaja, see lugegu Vellerit. Erinevalt pooseautoritest pole Veller ropp. Isegi kui ta kirjutab ühispeldikust. Pole võimalik hõlmata hõlmamatut, nii nagu kinnitas Kozma Prutkov. Kuid miks on nõnda, et jubedust saab kirjeldada lihtsalt ja ropendamata? Minu meelest on vastus üks ja selge. Selleks on olemas aju.» Tiit Kändler Veller, Mihhail, s. 1948 Ukrainas, lõpetanud Leningradi ülikooli filoloogina, elab 1978. aastast alates Eestis, Venemaal ja Iisraelis, on Eesti kirjanike liidu liige ja Kultuurkapitali preemia nominent. Originaali pealkiri: Легенды Невского проспекта